Misanstseen- näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Uus näitekirjandus- elulise tõe otsimine, inimhinge lahkamine, siseelu kujutamine Loomenõukogu- nõuandev kogu teatri kunstilise taseme ja suundade osas. Kinnitavad lavastatavad tekstid. Kirjandustuba- tekstide valik, töö tekstidega, tekstiraamatud, kavalehed, pressitekstid jms Turundus- ja müügiosakond- reklaam, töö pressiga, mängukava, piletite müük, publikuteenindus Tegelane- fiktsionaalne, väljamõeldud olend, kelle ümber on koondatud näidendi või lavastuse tegevus Tegelaskonseptsioonid- põhimõtted, mille alusel tegelane on loodud: mask, ampluaa, tüüp, karakter Paralingvistika- hääletämber, kõnetempo, pausid, rütm, intonatsioon, hääletugevus Nulltasand- neutraalsed märgid, nt vaikus ja liikumatus Miinusvõte- millegi tugevalt silmatorkav puudumine (nt alasti olemine teatris)
Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega. Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab Sündmustikku. Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga. Jutustamine kui sündmus Sisemine sündmustik seda on võimalik edasi anda nt sisemonoloogina.
Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas Mis on kirjandus? Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) Mõned kirjanduse tunnused: Kunstipärane keelekasutus Fiktsionaalsus Fikseeritus (littera´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik.
Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil)
o Teater NO99 – postdramaatiline teater 6. Väljendit „eesti teatri esimene postmodernist“ kasutatakse ühe lavastaja kohta. See on Mati Unt. 7. Mõisted: o Roll – tegelane näitleja kehastuses o Etendus – lavastuse ühekordne esitamine o Näitleja – mängib etenduses tegelast o Lavastus – teatrikunsti teos, mis realiseerub etendustes o Näidend – draamavormis kirjalik tekst o Tegelane – fiktsionaalne olend 8. Autori kommentaar näidendi tekstis on remark. 9. Kahekõne ehk tegelaskõne on dialoog. 10. Sünonüümsed mõisted: o Režissöör – lavastaja o Koreograaf – tantsuteatri lavastaja o Dekoratsioon – lavakujundus o Grimm – jumestus o Stsenograaf – lavastuskunstnik Teatriteaduse alused SISSEJUHATUS o Žest – keha- või käeliigutus
mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs (vrd Ihonen 1996: 10) kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg
Mis on kirjandusteadus? Kirjandusteooria uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne ehk uurija seisukohtadest sõltumatu. Selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat, otsib midagi uut. Mis on kirjandus? Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline?
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks: 1. Mis on kirjandus? - Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. - Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) - Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) 2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? - Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus
Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas kahjulik.” (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 8) Mis on kirjandus? Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust “Kunst on üks kommunikatsioonivahendeid.” (Juri Lotman: määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) – Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 19) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. “Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles, Fiktsionaalne – väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused,
väärtustatama ilukirjandust. Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust jm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja draamakirjanduseks. Funktsionnalseid liike: esseistika, teaduskirjandus, aimekirjandus, õppekirjandus, ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater). Mõned kirjanduse tunnused: _ Kunstipärane keelekasutus _ Fiktsionaalsus _ Fikseeritus (littera´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) _ Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi: a) kirjalik tekst;
selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat; kirjandusteaduses kasutatakse keelt teatud viisil ja termineid teatud tähenduses; Humanitaarteadustes tõestatatakse uurimisel oma tulemusi teisiti kui nt loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus. Kirjandusuurimus on loomu poolest osalt kauduurimus, neid nähtusi, mida uurimus tõeliselt puudutab, ei saa enamasti vahetult kontrollida ega mõõta. Mis on kirjandus? üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kitsas kirjanduse mõiste "ilukirjandus" mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele omistatud kõrgema staatusega ühiskonnas; Mida peetakse kirjanduseks, sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks Laiem kirjanduse mõiste Kirjandus hõlmab ka nt selliseid mittefiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid
1.Mis on kirjandus? Teadmine sellest on intuitiivne, oleme selle omandanud kirjandusliku sotsialiseerimise käigus. Sageli määratletakse kirjandust seoses fiktsionaalne (kirjandus) -mittefiktsionaalne (muu). Kirjandus on süsteem, ühelt poolt on olemas keeleline struktuur, teisalt on see midagi rohkemat kui lihtsalt keel. On kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Kirjandusel on oma struktuur ja muud
· kunstnik ja objekt on üks (näitleja), st loodu ei eksisteeri loojast eraldi · teater on kollektiivne kunst nii loomisel kui vastuvõtul · teater võib olla totaalne, teisi kunstiliike kombineeriv 9. Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris? See tähendab, et reaalne ruum (teatrilava) saab fiktiivseks ruumiks. Reaalne aeg ehk etenduse kestus saab fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika. Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Sarnast: · Jutustatakse mingit lugu ning selleks kasutatakse sõnu. · Lugu hargneb rohkem või vähem konkretiseeritud ajas ja ruumis · Looga on seotud tegelased Erinevat:
Taustatekst ja tsitaat on kaks eri helikeskkonda: • Kestvus → tähelepanuvõime → 40 sec • Signaal → taust → kaja • Kaja on raske eemaldada, kerge lisada ———————————————————- Visuaalne narratiiv: Narratiiv — suhestumine (luuakse seoste kimp) Narratus — jutustamine Narratiiv on kultuuriline artefakt: • Narratiiv peab olemas olema — me konstrueerime midagi ehk ehitame • Lugu on loodud maailm. Iga lugu on fiktsionaalne • Tekst selle esitus kirjapandud kujul • Loo esituse vaatepunkt • Konkreetne jutustaja - abstraktne jutustaja • Ei ole fikseeritud narratiivi - narratiivi ei saa kehtestada • Narratiiv on diskursiivne esitussüsteem Lugu + selle esitamine = NARRATIIV Artefakt võib olla ka tegevus (nt. mäng virtuaalruumis) • Mimeetiline komponent lugude jutustamises — maailma näitamine • Mimesis — pigem näitamine kui rääkimine
1. Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud teatri ajaloo
Teeb kavandi, lavamaketi ja tehnilised joonised. Ühe lavastuse juures võib olla mitu kunstnikku, kel on eri ülesanded, aga üks kunstnik võib täita ka mitut rolli. Kunstnikud tegelevad ka kostüümide, grimmi ja soengutega. Fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli reaalne ruum saab teatrilaval fiktiivseks ruumiks. Reaalne aeg saab etenduse ajal fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika. Lavastuse ruumi loomisel arvestatakse teatriruumi tingimustega. Fiktsionaalne aeg võib olla tihedam kui reaalne, st sündmused toimuvad kiiremini või aeglasemalt kui reaalsuses. Näitleja isiklik eripära mõjutab nii rolli loomist kui vastuvõttu. Prooviprotsess proovides loetakse. Proovid lava- ja peaproovid toimuvad proovisaalis. Enne esietendust tehakse eelesietendus (mängitakse läbi, kontrolletendus). Proovide ajal tehakse misanstseeni. Prooviprotsessis on väline ja sisemine rezii.
Aeg on raha (sa raiskad mu aega, see viivitus maksis mulle terve tunni) Ideed (teadmised) on toit (las ma seedin seda uudist; raamatuid neelama; toored mõtted; teaduse graniiti närima) 3. Kirjanduse põhiliigid ja zanrid. Zanriteooria Kirjandus ja müüt Mütoloogilised VS. olmelis-ajaloolised (kirjanduslikud) tekstid Muinasjutt kui müüdi "satelliit" (Claude Lévi-Strauss) või vahelüli müüdi ja kirjanduse vahel Muin maailm on väljamõeldud, fiktsionaalne, inimlik- olmeline, stiihia + fantastika; kangelane sageline kultuurikangelane, tootemkangelase jäljed, müüdi jäljed- kangelane lahkub kodust, ajutine viibimine eemal; umbmäärane aeg; pearõhk kandub kangelase saatusele, ta on individualist, Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel) Kirjanduse põhiliigid Eepika (eepos; romaan, jutustus, novell, lühijutt)
on teisest pisutki erinev. Teater on teisi kunstiliike kombineeriv kirjandus süzeedeks, kunst kujunduseks, muusika helikujunduseks ning kaasaegses teatris kasutatakse ka videokunsti ja arvutimaailma abi. 9. Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris? · Reaalne aeg ja ruum fiktiivne aeg ja ruum. · Reaalne ruum teatrilava saab fiktiivseks ruumiks, reaalne aeg etenduse kestus fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika · Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. · Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika
mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem. Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste
" Sellest järeldame, et Tuglas on Maalina kujutanud üsna traditsioonilist 20. sajandi alguse talutüdrukut, kes sellisele ajale omaselt tüüpilisi asju/omadusi väärtustab. Linnankoski on enda teoses teinud enamik naisi väga kergemeelseks ning kergesti mõjutatavaiks. Need naised on peaaegu et ebareaalsed, kuna on raskestiusutav, et ühel mehel niivõrd palju žarmi on, et paari sõnaga iga naise jalust nõrgaks ning enda järele hulluma suudaks panna. Teos ongi minu silmis liialt fiktsionaalne, kuna see, kuidas Olavi nende naistega mängib ning nood koheselt kõrvuni temasse ära armuvad ei ole päris reaalne. Olavit ümberitsevad naised on kõik suured armastajad, justkui olekski nad kogu elu kedagi Olavi- sarnast oodanud, justkui need mõned hetked Olaviga muudaksid kogu nende elukäiku nii, et ilma temata enam elada ei suuda. Sarnaselt Tuglasega on Linnankoski samuti enda teose naised kujundanud armastuse, stabiilsuse ning pereotsijaiks. Kohe, kui Olavi nende ellu
Lastekirjanduse piirjooned: *kuulub põhiliselt ilukirjanduse ja esteetika alla *erandina on ainekirjandus, kuulub lastele suunatud populaarteadusliku kirjanduse alla Lastekirjanduse funktsioonid: 1) esteetiline – hedonistlik külg, mängulis-artistlik külg, leiutav, meelelahutav, puhastab külg 2) tunnetuslik – õpetuslik, kasvatuslik, ''Nii või naa'' Eno Raua esimene selline raamat, Aabits 3) väljenduslik funktsioon 4) kommunikatiivne – hõlmab sotsialiseerumist 5) fiktsionaalne – õhutab fantaasiat ja kujutlusvõimet, ''Sirli, Siim ja saladused'' Aabits – kindlasti on see tähestik, õpetav funktsioon. Esimesed eestikeelsed aabitsad pärinevad 14. sajandist, teosed Rootsis Lundi ülikoolis. Lastekirjanduse kujunemine on kujutatud järgmiselt: *rahvaluule ja täiskasvanute kirjanduse töötlused *didaktilised lood aabitsates ja vaimulike raamatutes *lastekirjandus kui iseseisev süsteem, teatava žanri ja laadiga *polüfooniline mitmehäälne kirjandus
on osa publikust parempoolsel küljerõdul, kus näitlejate tegevust ei toimu. ,,Tappa laulurästast" lavaruum on tinglik, sest väheste vahenditega on loodud lava, kus on üheskoos mitu erinevat mängupaika. Lavaruum toetab oma ülesehituselt kogu lavastust, mis on tugevalt mänguline ja just seetõttu sobib etendus Sadamateatri black- box'i. Black-box'i stiilis lava annab lavastajale ja kunstnikule võimaluse ruumiga eksperimenteerida ja seega sobituvad nii reaalne kui fiktsionaalne ruum kogu lavastuse rõhutatult mängulise stiiliga. Lavastuse tinglikkusele viitab asjaolu, et tegevuskoht pole kindlalt määratletud. Vaatajad ei saa olla kindlad, kas tegevus toimub alustekstile vastavalt Ameerikas või kohandatult Eestis. Kuigi lavaruum on tinglik, võib lava erinevate osade puhul aimata teatud tähenduslikku funktsiooni ja seaduspärasust. See ei ole küll must-valgelt vaatajatele
Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? 1. Poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus - Muudab igapäevast keelekasutust. - On sellest intensiivsem. - Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). -Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne., enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4
valitseva süsteemiga, vägivallaga. Ajalooromaani kasutati ka olevikulise olukorra kritiseerimiseks mineviku kaudu. Probleemid on üldjuhul olevikus samad, mis minevikus (vaesus, nälg, riigikord). Kriitiline realism tõi probleemid esile ning üritas osutada ka põhjustele. Ajaloo ja fiktsiooni vaheline suhe pole romantismiga võrreldes muutunud väljamõeldud lugu ajaloo taustal eksisteerib edasi. Triloogia ruum on üldjuhul fiktsionaalne, nt ,,Mahtra sõjas" on Vaitla küla välja mõeldud. 19. sajandi realistlikust kirjandusest võib leida palju väljamõeldud külasid realism tahab esile tuua üldistuse. Fiktsionaalsete paikade kõrval on ka reaalsed paigad. Väljamõeldist sünteesitakse tegelikkusega. Vilde on oma triloogia tegelased jaganud kolmeks 1) õige nimega ajaloolised tegelased 2) need tegelased, kelle nimed on muudetud, aga sündmustega üsna vabalt seotud 3) väljamõeldud tegelased.
Helsingi 1974 Eesti rahvamuuseumis on talu testamendid, milles oli talu elu ja edaspidine kulg äärmusliku detailsusega kirja pandud. Ei saa kirjutada noorpere hoolitseb vana eest kuna see ei toimi. Arhailist kultuuri iseloomustab konkreetsus. Me suudame tõlgendada minevikku oleviku vaatepunktist, aga tõlgendused vananevad. Probleem on siin, kui me ei teadvusta endale seda. "Truu" tuleb välja 19. sajandi romantilises kirjanduses. Ta on seotud puuga. Eestis ei ole fiktsionaalne jutt nii eristatav kui nt Kesk- Euroopas, piir reaalsuse( uskumuse) ja fiktsionaalsuse vahel on eestis palju hägusem kui Kesk-Euroopas. Juristide maailm algab sealt, kus leping sõlmitakse inimese-inimese vahel, kuid tavaõigus on seotud saatusega ( mingu tal nii, nagu minema peab..) Tavaõigus on seotud sellega, et kui üks pool lepingud ei austa ... elu teeb oma töö! Ehete ja inimeste vaheline suhe on üsna universaalne. Inimese hing on seotud tema ehete ja asjadega.
Kultuur pole täielikult reguleeritav, sest on olemas spontaanne aspekt. 5. Sõnakunst ja teised kunstid Kirjanduse asend kultuuriruumis. Erinevad kunstide liigitamise viisid. · G. E. Lessing (1729-1781). Klassikaline kunstide liigitamise viis. Ruumilised ja ajalised kunstid. Ruumilised kunstiteost on võimalik ühe pilguga haarata: arhitektuur, maalikunst, skulptuur. Ajalised: muusika, kirjandus, kulgevad ajas. 1) väljamõeldud, fiktsionaalne aeg, sündmuste aeg narratiivne aeg; 2) jutustamise aeg narratsioon. Aeg, mis kulub nende sündmuste jutustamisele. Muidugi pole ka maalikunsti teose tajumine hetkeline, sest kätkeb endas märke, signaale, mis vaataja tähelepanu suunavad. Seda mõjutab lugemisharjumus (vasak-parem). Film on vahepealne ajalis-ruumiliste vahel. 5
allikate kompleksset kasutamist. 11. Rahvajutuliigid, sõltuvalt jutu ja tegelikkuse omavahelistest suhetest Rahvajuttude liigituse alus: 1. aspekt: teabekeskse funktsiooniga ja esteetilise funktsiooniga(jutustusele suunatud lood) 2. aspekt: on/ei ole seotud usundilise maailmavaatega 1. liigituse alus: kuidas jutt peegeldab tõsielu: (a la folkloristi abc) tõsielujutt kui tegelikkusjutustamine kui tegelikkus >> tõsielusündmuste ja olukordade fiktsionaalne kujutamine(kunagi kusagil oli, ei põhine kogemusel); jutustamine kui tegelikkus >>tõsielusündmuste lähedane ehk nn faktilähedane jutustus 2. liigituse alus: seos usundilise maailmapildiga: küsimus uskumisest (kes usub: uurija, jutustaja, kuulaja), kuidas küsimused. Kuulaja veenmine, oma kogemuste vahendamine ja teatud viisil seletamine(tuuakse näiteid analoogilistest juhtumitest, mis on varem
- Raamat toob välja erinevusi seadustes ja õiglastes karistustes - Tohutu situatsioonide läbikirjutus Leea Virtanen: ,,Tuomalaulun maailmakuva sampo ei sanoja puutu" KvS Vuosikirja 54. Helsingi, 1974 Arhailist kultuuri iseloomustab konkreetsus. Me suudame tõlgendada minevikku oleviku vaatepunktist, aga tõlgendused vananevad. Probleem on siin, kui me ei teadvusta endale seda. "Truu" tuleb välja 19. sajandi romantilises kirjanduses. Ta on seotud puuga. Eestis ei ole fiktsionaalne jutt nii eristatav kui nt Kesk-Euroopas, piir reaalsuse (ehk uskumuse) ja fiktsionaalsuse vahel on eestis palju hägusem kui Kesk-Euroopas. Juristide maailm algab sealt, kus leping sõlmitakse inimese-inimese vahel, kuid tavaõigus on seotud saatusega (mingu tal nii, nagu minema peab) Tavaõigus on seotud sellega, et kui üks pool lepingud ei austa ... elu teeb oma töö! Ehete ja inimeste vaheline suhe on üsna universaalne. Inimese hing on seotud tema ehete ja asjadega.
Ühes intervjuus ütleb Dinesen: „Ehk on see just midagi, mis aastad meiega teevad – või mis nad meile annavad! /…/ Nad lubavad meil elust paar sammu eemale astuda – parajale kaugusele, et kunstniku ideest terviklikku ettekujutust saada.“ Sellest mõtteavaldusest on ilmne, et Dinesen vaatas elu ja kunsti ühe ja sama pilguga, nägi neid analoogidena. Kuid tema rõhutatult tehislikud lood ei püüa mitte elu jäljendada, vaid vastupidi, näidata, et elu on sama fiktsionaalne kui kunst. See, et tema teosed on ebarealistlikud ja konstrueeritud nagu ooperilibretod, loob lugeja ning teksti vahele sama tüüpi kunstilise distantsi, millest Dinesen rääkis seoses eluga. Tema lugude vorm on oluline osa nende sisust. Dinesen vastandab end põhimõtteliselt psühholoogilisele romaanile, mis oli tema kaasaja taani kirjanduses valdav. Nagu ütleb juba tsiteeritud vana kooli jutuvestja
ühiskonnas. Periood, kus Ameerikas on indiaanlased veel olemas, kus Aafrika on täiesti tume maa - 19. sajandi alguses veel eriti ei ole kellelgil veel asja ja kuigi orjakaubanduse käib. Geograafiliselt on maailm juba tänapäevase maailma sarnane. Sotsiaalsel-poliitiliselt Euroopas demokraatiad ja monarhiad - see pingestas 19. sajandil prantsuse kirjandust, mis aitas prantsuse kirjandusel tõusta esile. 18. sajand on see sajand, kus ilukirjandus e fiktsionaalne kirjandus on aluseks. Tekib esile zanr, mida me nimetame romaaniks. 18. sajandil tekkis Prantsusmaal nn must romaan, mis ületab teatuid piire, mistõttu tekkis moralistlik vastupanu romaanile. Teine oluline nähtus veel - kirjandusele tekib institutsioon juurde. 18. sajand viitab juba sellele, et raamat on mingil määral sissetuleku allikas - tekkib autori ja trükkali suhe. Esmased romaanikirjutajad 18. sajandil olid suurkirjanikud, sest nad kirjutasid romaani fiktsiooni tühjale kohale.
Romaani lõpp on traagiline, Julie sureb ja tunnistab, et on elu aeg ikkagi armastanud St Préd. Seda teost täiesti sentimentalistlikuks ei saa pidada, kuigi Rousseaud peetakse Prantsuse sentimentalismi esindajaks. Rousseau ,,Pihtimus" kirjutab palju enda vastuolulisest elust.Lugejad on seda raamatut armastanud ja ka kritiseerinud. Valgustuslik ülevus läheb vastuollu biograafiliste detailidega. Siin tuleb esile see, mis valgustusteoste puhul on märgatav põiumub fiktsionaalne element, romaani ja autobiograafia põimumine. Autor analüüsib oma elu, mõtestab ja arutab selle üle. Teose ilmumise ajal oli autor veendunud, et heaoluühiskond eksisteerib vaid väljaspool Prantsusmaad. Rousseau'le on teoses tähtsad individuaalsus, vabadus, sõltumatus, looduslikkus. Rousseau tõstab esile talupojakultuuri tähtsuse. Sealt edasi näeme seda Saksa romantikute teostes. Endiselt kõlab tema valgustuse loodusliku
Aafrika on veel täiesti tume maa. 19. sajandi alguses, va põhja aafrikas, ei ole valgetel Aafrikasse eriti asja. Aafrika oli maa kus olid rituaalid ja ohverdamised, ning kuhu valge mees oma jalga tõsta ei julgenud. Geograafiliselt on ta juba üsna meie maailma sarnane . 18.sajandil oli välja kujunenud ilukirjanduslik traditsioon. 18. sajandil on ilukirjanduslikke teoseid juba rohkem kui 17. sajandil. 18. sajand on see sajand kus ilukirjandus ehk fiktsionaalne kirjandus. Romaan on see mille lugemisel peab ettevaatlik olema. Kultuurivallas on oluline nähtus romaani teke. Teine oluline nähtus on see et kirjandusele tekib institutsioon juurde. Üks institutsiooni vorme oli trükkal, kes andis raamatu välja ning pidi ka kirjandusest midagi teadma. Valgustusaegne trükkal oli piisavalt avatud isik keda võis kontrollida pigem tsensuur kui tema otsustamisvõime. 18. sajandi kirjandus reeglid on sellised nagu ma ise teen. 19
kuidas seda vahendatakse. 21.Loo korrastatus Ette- ja tahavaade. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. 21.1.Anakrooniad (analepsis ja prolepsis) Analepsis tagasivaade, nt Viivi Luik ,,Seitsmes rahukevad" Prolepsis ettevaade, nt J.Fowles ,,Prantsuse leitnandi tüdruk" 22.Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja)? Diegees (diegesis) fiktsionaalne maailm, kus lugu aset leiab. 11 Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline jutustaja asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja, on lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui
Romaan lõpeb nii, et Julie sureb ja tunnistab , et on elu aeg ikkagi armastanud St Préd. Seda teost täiesti sentimentalistlikuks ei saa pidada, kuigi Rousseaud peetakse Prantsuse sentimentalismi esindajaks. R ,,Pihtimus"- räägib selles palju enda elust, mis on ka vastuoluline. Lugejad on seda raamatut armastanud ja ka kritiseerinud. Valgustuslik ülevus läheb vastuollu biograafiliste detailidega. Siin tuleb esile see, mis valgustusteoste puhul on märgatav- siin põimub ka fiktsionaalne element.Piirid hägusad.Siin ühendub ilmekalt romaan ja autobiograafia. Autor kasutab oma elu siin. Räägib sellest ja arutab selle üle. Analüüsib seda, mõtestab seda, analüüsib kunstilisel kombel. Laad ja stiil on ilukirjanduslik ja see annab talle selle romaani külje. Pihtimuste ilmumise ajal oli R ka veendunud, et ideaalühiskond või heaühiskond on võimalik väljaspool Prantsusmaad. Hiljem ta otsustab sellessuhtes ümber ja pihtimusteaegne R on juba üsna romantikute eelkäia
annaabi.ee 
