Figaro pulm Krahv Almaviva on absolutismiaja valitseja, kes on abielus noore krahvinna Rosinaga, kuid on pidevalt armusuhetes toatüdrukutega. Krahvi alluvusse kuulub kammerteener Figaro, kes soovib abielluda kammerneitsi Susannaga. Krahv, kellele endale meeldib Susanna, proovib teha kõik selleks, et abielu ei sõlmitaks. Nii hakkab ta Susannat võrgutama, kuid naine ei vasta tema armuavaldustele. See tekitab krahvis viha & ta soovib Figarole naiseks anda Marcellina. Samal ajal unustab ta oma abikaasa, kes on õnnetu, et tema mees talle tähelepanu ei pööra. Et paljastada krahvi truudusetus, otsustatakse talle mängida vingerpussi. Selleks muudetakse krahv armukadedaks väites, et krahvinnal on armuke
Ooper tekitas suurt kära ja pälvis kõrgseltskonna kriitikanooli, aga võitis ajapikku publiku südame peategelase Violetta nii sügava inimlikkusega, mis erakordselt kauni muusikaga sümbioosis on jäänud siiani üheks maailma armastatumaks ooperiks. Verdi tekitas nende ooperitega tõelise ooperirevolutsiooni – ta valis oma peategelasteks lihtrahva kangelased, kellega inimesed said end samastada ning neile nende üldinimlikes läbielamistes kaasa elada. See oli aeg, kus üha rohkem muutus ooper kättesaadavaks üha suurematele massidele ning kus kõrgklassi aristokraatia arusaamad muutusid üha enam marginaalsemaks. Seetõttu oligi populaartriloogia niivõrd edukas laiema publiku seas. Verdi õppis Milanos La Scala teatris cembalisti Vincenzo Lavigna juhatusel, kuna ei pääsenud halva klaverimängu oskuse tõttu Milano konservatooriumi kompositsiooniklassi. Ent ärgas noormees käis kõigil La Scala ooperietendustel ning huvitus kõigest, mis tema ümber selles muusikamekas keerles
pastoraalid. Intermeediumid Bargagli komöödiale La pellegrina 1589. aastal Firenzes Medici pulmapeol. Idee, ülesehitus, muusika (Marenzio, Malvezzi, Caccini, Peri, Cavalieri), lavakujundus. SEICENTO (1600ndad aastad): 2. Ooperi tekkimine 1590-ndatel aastatel. Firenze camerata. Peri "Daphne" (Dafne) 1598. Dramma per musica. Peri "Eurydike" (Euridice), Caccini "Eurydike" (Euridice)1600. 3. Monteverdi "Orpheus" (Orfeo) 1607 ja "Ariadne" (Arianna) 1608 Mantuas. Võrdlus intermeediumiga 4. Ooper Roomas 17. sajandi I poolel. Ooperi ja oratooriumi piiril: Cavalieri "Hinge ja Keha etendus" (Rappresentazione di Anima, et di Corpo) 1600. Rooma koolkond. Landi "Püha Aleksius" (Sant' Alessio) 1631. 5. Esimene avalik ooperiteater Veneetsias 1637. Teatrikorraldus. Veneetsia koolkond. Monteverdi viimane ooper "Poppea kroonimine" (L' incoronazione di Poppea) 1642. 6. Cavalli Giasone 1649. Veneetsia koolkonna levik. Cesti. 7. Muusikalised etendused Prantsusmaal 17. sajandil. Komöödia-ballett
täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja: «Härra krahv de la Fere'i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsuse lõpul ja kuningas Louis XIV valitsuse algul.» Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime. Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme
pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda. Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada. 30 Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles, Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv, Prantsusmaa priimas *, oli ühel hoobil sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnesi kaudu. Kuid prantslaste priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
