Keskaegsed Euroopa linnad kui majanduse ja kultuuri keskused
käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Vanaaja ja keskaja
linn erinesid olemuslikult ja võttis aega,enne kui peamiselt kaubandusest ja käsitööst
elujõudu ammutav uut tüüpi linn välja arenes. Maal oli aeglustunud sisekolonisatsioon ja uute
põllumaade hõlvamine. Samas katsid Euroopat arvukad kindlused. Neist arenesid uut tüüpi
linnad,mis suutsid oma elanikke paremini kaitsta.
Keskaegsed linnad kui käsitöö- ja kaubanduskeskused kujunesid feodaaltsivilistsiooni aladel
emalt Itaalias ja Lõuna- Prantsusmaal. Varased linnad olid käsitööliste asulad,seepärast
tekkisid need kohtadesse,kus oli võimalik oma toodangut edukamalt turustada või pakusid
suuremat turvalisust: kaubateede ristumiskohad, traditsiooniliste laadaplatside
juurde,kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedusse. Linn ja linnakultuur suutsid keskaja
esimesel poolel püsida ainult maaharijate toel. Pikka aega moodustasid maa ja linn ühtse