· Korrategu oli kollektiivne kohustus. Talud saatsid jalateolisi mitmesuguste tööde tegemiseks, eriti loomade karjatamiseks ja söötmiseks. 17.sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid harilikult naised. Talupoegade ühiskondlik liigitus · Eesti talurahvas jagunes majandusliku ja õigusliku seisundi järgi · adratalupojad- põllusuurust määrati adramaades · maavabad ülikute järglased. Olid tavalistest feodaalkoormistest vabad. Kohustuseks teenida kergeratsanikena. 15-16.sajandil hakkasid lähenema teisele vabatalurahvarühmale. Nende vabadus seisnes selles, et nad olid üle viidud osaliselt või täielikult raharendile. · üksjalad nende peamiseks koormiseks oli üks jalapäev nädalas. Üksjalgadeks olid adratalunike nooremad pojad. · pundenikud pidid feodaalile maksma kaks tündrit vilja, mis oli üks pund. · vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest
ratsionaalse kohtupidamise, mille osalesid süüalusega staatuselt võrdsed. Vähemalt teoreetiliselt pidid vaesemad ja rikkamad kodanikud kohtu ees olema võrdsed. Ordaalid olid üldjuhul keelatud, vabaduse võtmiseks oli vaja linnavõimu luba. Karistuse liigid olid piiratud, võrreldes teiste õigustega. Kodanikel oli relvakandmisõigus ja hääleõigus. o Vabastus feodaalkoormistest Linnaõigused sisaldasid tavaliselt vabastuse paljudest feodaalkoormistest ja maksudest. Tihtipeale sisaldusid õigustes ka maahärra (kuninga, vürsti) võimu piirid, näit. kohtupidamise ulatus ja maksude suurus. o Õigus osaleda linna valitsemises ja kohtupidamises Kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul, mis vähemalt teoreetiliselt omas kõrgeimat võimu linnas
Linn tekkis alati mingi feodaali maale ning feodaal, kelle maale linn tekkis, oli maaisand. Algul sõltus linn maaisandast. Linnad üritasid ennast maaisanda võimu alt vabastada - osadel õnnestus, osadel mitte. Iga linna puhul oli tähtsaimaks linnaõigus, mille alusel toimus linnaelu korraldamine linnas. Linnaõiguse annetas linnale maaisand. Nt. Tallinnale annetas Taani kuningas Lübecki linna õiguse. Hamburg - Riia - Tartu. Kõik linna kodanikud olid vabad feodaalkoormistest. Linna enda liikmete seast valitud inimesed juhtisid linna - omavalitsus. Linn mõistis ise kohut oma elanike üle. Linna iseloomustas ka omakaitse ehk linna elanikud pidid suutma end ise kaitsma. Esmane kaitse oli linnamüür. Linnal oli õigus maksustada selle elanikke. Oli ka õigus ise münte vermida. Linna ülesehitus oli kontsentriline ehk ta laienes seest väljapoole. Linna ümbritses eeslinn ehk agul. Linnal võis olla maid ka väljaspool müüre ehk linna saras.
Korrateolisteks olid tavaliselt naised. 4. Talurahva ühiskondlik liigitus Adratakupojad, maavabad, üksjalad, vabandikud, pundenikud, sulased, teenijatüdrukud, orjad e. träälid. Kõige arvukam rühm oli adratalupojad. Nende põldude suurust mõõdeti adramaades (adramaa suurus oli 8-12 ha). Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus
linnaõigust rida ühisjooni 1) Ilmalikkus-religiooni hooldamine ja arendamine oli katoliku kiriku pädevuses, seega oli oluline mitte sõltuda täielikult paavstist. Linn võib kirikut toetada, kuid mitte asendada! Taheti rõhutada erinevust antiik-linnaga, mis vastutas religiooni eest; 2) Õiguse kirjapanek- seadus pannakse kirja algusest peale, väljumine tavaõigusest (nt Lex salica keskajal); 3) Vabastus feodaalkoormistest- üksik linnakodanik ei ole eriti millekski kohustatud maahärra ees, erinevalt inimestest, kes elavad linnast väljas; 4) Suhteliselt süsteemne ja terviklik; 5) Kommunitaarsus- rõhk kogukondlikkusel ja kommuunil, mis tekib vabade in kokkuleppel. Kodanikuks sai ainult kodaniku vande andmisega. Iga tsinfti ja/ või gildi liige pidi olema ka kodanik. Mittekodanikud liikmeks ei saanud; Arenguvõimelisus- s
Inglismaal ja Prantsusmaal, kus hakkas tekkima tugevnev kuningavõim, ei saavutatud absoluutset sõltumatust. Keskaegse linna olulisemad tunnused: · linnaõigus · linnamüür Linnamüür püstitati kaitseks, aga kuna linn pidevalt suurenes, suurenes see kontsentriliselt (seestpoolt välja) kui vana müür jäi väikeseks, ehitati uus müür ja vana lammutati maha, linna ehitati järjest edasi. · linnaelanikud olid vabad feodaalkoormistest Järelikult ei pidanud linnaelanikud maksma teotööd, loonusrenti ega raharenti. · omavalitsus, eesotsas linnapeaga Linn valitses ennast ise. Linna valitses raad, mis koosnes kaupmeestest. Rae liige oldi terve elu. Raad valis ise enda seast linnapea. Linnavalitsuses osalemine oli auamet, ei saanud jätta ka oma tavatööd järelvalveta. · iseseisev kohtusüsteem Raad oli ka kohtuorgan. · omakaitse Linn oli kohustatud iseennast kaitsma
mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid tavaliselt naised. Talurahva ühiskondlik liigitus 13.-16.sajandil. Talurahvas jagunes majandusliku ja õigusliku seisundi järgi mitmeks rühmaks. Kõige arvukam rühm oli adratalupojad. nimetuse saanud nende põldude suurust mõõdeti adramaades (adramaa suurus oli 8-12 ha). Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele või niisketele maadele, mis vajasid kuivendamist. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva(polnud vaja minna hobusega, vaid läks ise tegema tööd) nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud
annaabi.ee 
