teadusuuringute lähenemisviise. See sai alguse Edmund Husserli (1859-1938) fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis eelarvamuste vabalt analüüsida kõiki meie teadvuse sisusid (Finlay 2008). Husserli meetod pidi pakkuma rangel viisil loodud põhimõisteid, mis looksid kindla aluse igale teadusele. Tema eesmärk oli fenomenoloogilise meetodi abil rajada filosoofia kui "range teadus" (Tammo 2008). Husserli arvates olid teadused eemaldunud konkreetsest kogemusest ning loonud enneaegselt küpseks kuulutatud abstraktseid ja läbiuurimata mõisteid. Kuna need mõisted ei põhinenud kogemusel, puudus neis selgus ning nad ei sobinud ainevaldkonnaga, mille peegeldamiseks nad olid loodud. Husserli arvates oli sellise olukorra lahenduseks tagasipöördumine asjade
Kvalitatiivse uuringu läbiviija läheb sageli uuringus osalejate juurde. See võimaldab uurijal märgata indiviidi või kohta iseloomustavaid detaile ning aitab uurijal osalejate tegelikku kogemusse sisse elada. Kvalitatiivses uuringus kasutatakse mitmeid meetodeid, nende alla kuuluvad: juhtumiuuringud, etnograafiline uurimus, põhistatud teooriat loov uurimus, tegevusuuring, narratiive uuring ja fenomenoloogiline uuring, mida tutvustan lähemalt ka oma essees. Fenomenoloogilise uurimuse objektiks on inimlik kogemus. Fenomenoloogia lähtekohaks on tõdemus, et inimene on teadvusega olend, kelle tegevust iseloomustab suunatus. Kaks fenomenoloogilise uurimuse tähtsat mõistet on kirjeldus ja reduktsioon. Kirjelduse all mõistetakse fenomenoloogias oma kogemuste kirjeldamist uuritava poolt. Samuti on kirjeldus seotud uurijaga ning tähendab uuritava kogemuse kirjeldamist uurija poolt. Reduktsiooni
Fenomenoloogia Lugege läbi ÕIS-is olev pdf-fail ,,Fenomenoloogia" 1. Kuidas aitab fenomenoloogiline lähenemine paremini mõista tervishoiuga seotud küsimusi(tervis, haigus, kannatused, heaoleu jne)? Läbi fenomenoloogilise lähenemise abiga on võimalik mõista, mida tähendavad nt. sellised mõisted nagu haigus ja tervis, kannatus (nt kaotusvalu, lein) ja heaolu patsiendi või meditsiinitöötaja jaoks. Lisaks sellele püütakse sellega keskenduda tajutavatele fenomenidele (nähtustele). Kusjuures on ebaoluline, kas konkreetne nähtus ka ,,reaalselt" eksisteerib või on see olemas üksnes indiviidi teadvuses. 2. Miks on fenomenoloogilises uuringus oluline kasutada "epoché" meetodit?
Ivan Pavlov tema töödest sai alguse ,,tingimine" , avastas nähtuse, et kui stiimulit kombineerida muu stiimuliga, siis mõne aja pärast piisab stiimulist millel füsioloogiline lähedus puudub, kutsub esile ärrituse Kuidas seletab bioloogiline perspektiiv lapsepõlveamneesiat? Kahe esimese eluaasta jooksul ei ole hipokampus ehk merihobu veel täielikult välja arenenud, ning selle tõttu ei jää lapsel ka olulisi mälujälgi Nimeta fenomenoloogilise perspektiivi esindajaid Carl Rogers Rollo May Abraham Maslow 4 emotsioonide komponenti 1.seesimsed kehalised reaktsioonid: autonoomse nsga seotud 2. veendumus või kognitiivne hinnang oma seisundi kohta 3. näo väljendus 4. reaktsioon, emotsioon. Reaktsioon kui tegevustendents nt agressiivsus otseselt ei väljendata aga inimene kogeb seda reaktsiooni seljavigastuse kohta: et mida kõrgemal on vigastus, seda vahem infot jõuab ajju tagasi.
Steiner pedagoogika alus on antroposoofilise vaimuteaduse käsitus inimolemusest ja selle arengust.Steiner pedagoogika ei kujuta endast valmis metoodiliste juhtnööride kogu,mis õpetajal tuleb omandada.Metoodika ja didaktika tulenevad teatud lähenemisest inimesele,teatud viisist inimest ja lapse arengut märgata,mõtestada ja mõista. Võiks öelda,et Steineri kõige olulisem uuendus oli inimkäsituse arendamine.Tema inimesele lähenemise viis on lähedane tänapäeva nn fenomenoloogilise psüholoogia ja ka klassikalise filosoofilise psüholoogia (Soomes nt Snellmani psüholoogia) omale. ARENGUETAPID Suuna põhiidee on lapses endas olevate arenguvõimaluste teostamine vastavalt lapse arengustaadiumidele.Esimene arengustaadium algab sünniga ja kestab 7 aasta vanuseni, teine staadium lõpeb puberteetiga ja kolmas hõlmab arengu pärast puberteeti.Steineri antroposoofiline käsituse järgi saavd inimeses kokku materiaalne ja vaimne maailm
seisundi võimel luua psühholoogilist kaost. (Rogers, Carl (1951). Client-centered therapy: Its current practice, implications and theory. London: Constable.) Isiksuse käsitlus · Struktuur · Areng Isiksuse struktuur · Organism kõik, mis inimene endast kujutab kehaline, emotsionaalne, intellektuaalne. · Fenomenoloogiline väli muutuv kogemuste maailm, nii sise- kui välissündmused. · Ise fenomenoloogilise välja osa, mis koosneb 'mina', 'mind' tajudest ja väärtustest, isiksuse kese, areneb keskkonna ja organismi vastastoimes. Isiksuse areng · Inimese kaasasündinud omaduseks on headus. · Inimesele on omane eneseaktualiseerumise kalduvus. · Laps väärtustab positiivset kogemust, mida ta tajub oma organismi edendavana ja negatiivset kogemust, mida tajub heidutavana. · Organismiline väärtustamise protsess intuitiivne kogemuse väärtustamine. Isiksus
Steiner pedagoogika alus on antroposoofilise vaimuteaduse käsitus inimolemusest ja selle arengust.Steiner pedagoogika ei kujuta endast valmis metoodiliste juhtnööride kogu,mis õpetajal tuleb omandada.Metoodika ja didaktika tulenevad teatud lähenemisest inimesele,teatud viisist inimest ja lapse arengut märgata,mõtestada ja mõista. Võiks öelda,et Steineri kõige olulisem uuendus oli inimkäsituse arendamine.Tema inimesele lähenemise viis on lähedane tänapäeva nn fenomenoloogilise psüholoogia ja ka klassikalise filosoofilise psüholoogia (Soomes nt Snellmani psüholoogia) omale. ARENGUETAPID Suuna põhiidee on lapses endas olevate arenguvõimaluste teostamine vastavalt lapse arengustaadiumidele.Esimene arengustaadium algab sünniga ja kestab 7 aasta vanuseni, teine staadium lõpeb puberteetiga ja kolmas hõlmab arengu pärast puberteeti.Steineri antroposoofiline käsituse järgi saavd inimeses kokku materiaalne ja vaimne maailm
Sisu kokkuvõte Caston Bachelard`i ,,RUUMIPOEETIKA" Raamatu täiuslikum arvustus on Bachelard'i enda sissejuhatus. Selles selgitatakse fenomenoloogilise lähenemise põhiteljed ja peatükk peatüki järel võetakse sisu ilusasti kokku. Raamat headuse ruumist "Ruumipoeetika" on eelkõige raamat headuse ruumist. Ruumi tõlgendatakse luulenäidete abil: Rilke, Baudelaire'i, Valéry, Bretoni kõrval kohtame tsitaate Hugo, Hesse, van Gogh'i ja Vlamincki sulest. Samuti armastab Bachelard tsiteerida tundmatuid poeete kuskilt Argentinast või Lätist. (Meenub lehvivate juustega Ilmar Laaban, kes tsiteeris kord Stockholmi suures
.............................................................................................4-6 3. Husserli peamised tööd...........................................................................................................7 Kasutatud materjalid..................................................................................................................8 1. Elulugu Edmund Husserl (8. aprill 1859 Prossnitz – 26. aprill 1938 Freiburg) oli fenomenoloogilise filosoofia rajaja. Ta sündis Austria- Ungari impeeriumis Määrimaal Prossnitzis. Tema vanemad olid juudid. Isa tegeles riideäriga. 10-aastaselt alustas Edmund õpinguid Viini Reaalgümnaasiumis. Aasta hiljem hakkas ta käima Olmützi Riigigümnaasiumis. Ta oli keskpärane õpilane, kes eelistas matemaatikat ja loodusteadusi. Lõpetanud 1876. aastal gümnaasiumi jätkas Edmund õpinguid Leipzigi
• “Arvutikiht” – riist- ja tarkvara ja selle võimalused. • Arvutikultuur on sulam inimeste ja arvutite tähendustest Teatrimärk on mobiilne – ei pea tähistama sedasama, mis antud objekt reaalses maailmas; polüfunktsionaalne –muudab mängu käigus oma tähendust. Kood – märkide kasutamise reeglistik: esmased kultuurikoodid – elukogemus ja igapäevased käitusmisnormid, nt riietus ja žestid; Teisesed kultuurikoodid – kultuurikogemus, kirjandus, kunst, mütoloogia jne Fenomenoloogilise analüüsi objektid: atmosfäär, kehalisus (sh kohalolu), sündmuslikkus Performatiivsuse esteetika uuringud: Uuritakse etendust kui sündmust, protsessi, Etendus on ainukordne ja kordumatu, sündmuses osaleja on ka vaataja Geneetiline analüüs - Pööratakse tähelepanu lavastuse terviklikule loomisprotsessile ja arengule etenduste mängimise käigus. Interkultuuriline teater :erinevatest kultuuridest pärit materjalidesegamine ja koosesitamine ühes lavastuses
- Asjadeküllus, ühised praktikad, uut tüüpi animism, frustratsioon. - Huvikeskmesee küsimus asjade kasutamisest : valikute tegemisest - uurimiseks vajalik ,,võõristus" (peab tekitaba teatud distantsi), musealiseerimine. - Mälestuste kaudu uurimine, asjade ,,elulood", teine suund asjade eluloos. MUUSEUMIESEMED - ASJAD ARGIELUS. Mis hetkel saab kraamist vääriline ese musealiseerimiseks. Kommunikatiivne pööre kommunikatiivse, semiootilise ja fenomenoloogilise pöörde kaudu on jõutud tõdemuseni: Objektid materialiseerivad muidu immmateriaalseid ning ,,nähtamatuid" suhteid. Iseloomulikud uuringud nt rõivastusest ja elamutest-elamusisutusest. Nähakse sotsiaalseid suhteid, hierarhiate suhteid. Uurida läbi esemete rahvust. 24.03 Nõukogude argielu uurimine
kui kogemused saavad kenasti integreeritud minakontseptsiooniga, siis tal lähebki hästi. Aga kui tal jäävad olulised kogemused integreerimata, siis võib tekkida probleem. Rogersi korrastatus on alguse saanud tema käsitlusest psühhoteraapia arenemises. Kui ta jõudis laiema isiksuse käsitluseni, sõnastas ta 22 väidet isiksuse kohta. Näiteks kui indiviid eksisteerib muutuvas kogemuste maailmas, mille keskpunktiks on ta ise. Siia juurde toob ta veel ka fenomenoloogilise välja. Kõige tähtsam asi, millega tegelema peaksime, on inimese kogemus hetkel siin ja praegu. Rogersi arvates piisab sellest, kui tegeleme inimesega siin ja praegusel hetkel. Rogersi teooria kohaselt kujuneb positiivne terve isiksus välja sellistes suhetes, kus inimesele pakutakse tingimusteta positiivset suhtumist, adekvaatses koostoimes väärtuste ja tingimustega väljast poolt ja sellelt pinnalt aidatakse kujundada eneseaktualisatsioon. Isiksust on parem uurida introspektsiooni kaudu
Proovitakse uudishimust, et teada saada, kas see on siis tõesti nii ohtlik nagu räägitakse ja kas ma tõesti ei suuda sellele vastu seista. Lapsevanemad ei peaks oma lapsi niivõrd kaitsma, kui pigem püüdma neile selgeks teha, mis on elu ja kuidas sellega on võimalik kõige paremini iseseisvalt toime tulla. Sest inimene õpib kogu elu ja nii targaks, kui meie vanemad, saame me alles siis, kui nemad on juba meie juurest jäädavalt lahkunud. Minu vanemate käitumisest võib leida ka fenomenoloogilise lähenemise tunnuseid. Õppimine kogemuste kaudu. Jõudsin ju enesetunnetusele vabatahtlikult, oma vabaduse piire proovides ja uusi seoseid leida püüdes. Oma erinevatel eluetappidel võin leida erinevate paradigmade sugemeid. Mõtlesin kaua, et milline ajajärk iseloomustaks kõige paremini postmodernismi ja leidsin selleks on taasiseseisvumisjärgne aeg. 5
• “-”: usaldusväärsus, eetika, juurdepääs • Nt administratiivne eliit ja selle mõju poliitikate kujundamisele Põhistatud teooria • Teooriate, teoreetiliste mudelite ja mõistete arendamine induktiivse protsessi abil • Andmete kogumine => üldistused, hüpoteesid => täiendavad andmed • Pidev interaktsioon andmete ja teooria vahel • Nt: co-production kontseptsioon Fenomenoloogia • Fenomenoloogia kui alternatiiv positivismile • Fenomenoloogilise lähenemise keskmes on küsimus kogemusest • Uurib inimeste taju, suhtumist, tundeid, emotsioone, aga ka tõlgendust igapäevases elus • Eesmärk on kirjeldada, kuidas inimesed konstrueerivad sotsiaalset tegelikkust • Tähendab eelkõige detailset kirjeldust, kasutab peamiselt intervjuusid ETAPID JA ÜLESEHITUS Uurimustöö/ainetöö • Olulised lähtekohad – Olulisus – Teostatavus – Huvi – Fokusseeritus
Iga mäng vajab mänguvälja ja – reegleid, mis suunavad mängu teatud piiridesse. Mängureeglite piirides on aga mängijad vabad ja võivad pakkuda ettearvamatuid lahendusi. Seega toob ta esile mõtte, et mäng on teatud piirides määratlemata ning ebaselge. Mäng on alati millegagi (esemed, lelud, kujutlused, mõtted) Jean Chateau (1908 – 1990): Prantsuse fenomenoloogilise mänguteooria esindaja leiab, et väikeste laste mängu juures ei saa veel rääkida mängust, tegemist on pseudomänguga. Mängus püüavad väiksemad lapsed selgusele jõuda oma jõudude suhtes. Vanemad lapsed saavad mängudes näidata oma isesesvust. Ta rõhub mängureeglite, distsipliini ja korra
Iga mäng vajab mänguvälja ja –reegleid, mis suunavad mängu teatud piiridesse. Mängureeglite piirides on aga mängijad vabad ja võivad pakkuda ettearvamatuid lahendusi. Seega toob ta esile mõtte, et mäng on teatud piirides määratlemata ning ebaselge. Mäng on alati millegagi seotud, olgu selleks siis esemed, mänguasjad või mõtted. Tema arvates on inimene mängur, sest selline on tema loomus. Jean Chateau (1908 – 1990): Prantsuse fenomenoloogilise mänguteooria esindaja leiab, et väikeste laste mängu juures ei saa veel rääkida mängust, tegemist on pseudomänguga. Mängus püüavad väiksemad lapsed selgusele jõuda oma jõudude suhtes. Vanemad lapsed saavad mängudes näidata oma isesesvust. Ta rõhub mängureeglite, distsipliini ja korra olulisust mängus. Väidab, et juba väikesed lapsed armastavad korrapärasust ja rütmi. Korraarmastus on omakorda aluseks mängureeglite täitmisele
antud vaate seletamine jääb müstitsismi tasandile. Kui vaim saab elada ilma ihuta, siis kuidas seletada nt tõsiste ajukahjustuste või -haiguste (nt dementsus) selget mõju mentaalsetele protsessidele? Nii ei suuda see vaade selgitada ihu ja vaimu omavahelist suhet ning see on selle oluliseks puuduseks. 4. Inimesed on „ihulikud olendid“, kelles ihu ja hing on lahutamatult kokku põimunud. See väide on arendatud prantsuse fenomenoloogilise filosoofi Maurice Merleau-Ponty (1908-1961) poolt. Tema arvates on mentaalsed ja füüsilised komponendid omavahel niivõrd segunenud, et moodustavad sujuva terviku. Inimene on ihu. Kui eelmiste vaadete puhul oli inimene peamiselt samastatud kas hinge või ajuga (ja ihu oli vastavalt kas hinge või aju instrumendiks), siis siin on inimene samastatud ihu kui tervikuga. Ihu ja hing ei ole inimeses eraldiseisvad üksused, kes moodustavad inimese. Inimene ei ole osadeks lahutatav, vaid tervik
Heidegger ja Hans-Georg Gadamer. b. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist. Kirjanduses uurib fenomenoloogia inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat. Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja) c. Stanley Fish (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii palju erinevaid interpretatsioone. Ka - pole olemas objektiivset teadmist, teadmine on alati sotsiaalselt konstrueeritud) 34. Psühhoanalüüs ja autorikeskse kirjanduskäsitluse teisenemine võrreldes
üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena Fenomenoloogia esitab nõude, hoiduda filosoofias kõigist liialt rutakatest maailma 17 seletusviisidest ja analüüsida eelarvamuste vabalt kõiki meie teadvuse sisusid. Husserl'i eesmärgiks oli fenomenoloogilise meetodi abil rajada filosoofia kui "range teadus". Filosoof peab kirjeldama oma intuitsiooni, avama verbaalsete mõtete intuitiivse sisu, mis on teadmise ainukene absoluutselt kindel alus. Igas nähtuses tuleb eristada objekti ja seda, kuidas ta on meile antud tajude, kujutluste, meenutuste jm. sellise kaudu. Teadusliku mõtlemise aluste leidmiseks kasutab Husserl fenomenoloogilist reduktsiooni. See aitab meie teadmisi antust puhastada neist ladestustest, mida on toonud kultuur, ajalugu ja
18). … raamat, Kant, Prolegomena (KÜSIMUS: Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju.) IMMANUEL KANT (1724 - 1804) lahutab iseseisvate teineteisest sõltumatute uurimisobjektina 1) teaduse ja tõe sfääri, 2) moraalse teadmise ja 3) kunsti sfääri. Asjade olemus meile on täielikult kättesaamatu, asjad avalduvad meile fenomenina ja näitavad ennast ainult mingist küljest nähtuna. Fenomenoloogilise suuna tärkamine filosoofias. Tõde avaldub meis kõigis ühtemoodi kuna meie sees on tunnetusteoreetiline transendentaalne struktuur. Jumala tõed on aga moraalitõed, mitte tõsikindlad nähtused. Transendentaalsus on meis endis olemasolev, tajule kaasarääkiv aparaat. Reaalsus avaneb inimesele läbi kujutluste. On olemas aprioorsed teadmised ja aposterioorsed kogemused. Viimased on uued kogemused ja teadmised maailma kohta, mis
1. Millistes distsipliinides tegeletakse kunstiteose kogemisega ja mil viisil? Kunstiteose kogemine küsimusi erinevates distsipliinides: 1)Kunstipsühholoogia 2)Retseptsiooniesteetika 3)Filosoofilises esteetikas 1. Kunsti kogemine psühholoogias: Kunstipsühholoogia, eksperimentaal-esteetika. Mitmeid probleeme: kunstikogemise psühholoogiline mehhanism, kunstitaju. Meeldimuste ja eelistuste põhjused. 2. Retseptsiooniesteetika: Kirjandusteaduse ja hermeneutilis-fenomenoloogilise filosoofia kooslus. Eelkõige kirjanduse baasil. Kuidas toimub tähenduse loomine lugemisprotsessi käigus; ootushorisont, ette-aimamised, "tühikute" täitmine lugeja poolt. NB! Ettevaatust E- kogemuse mõistega! Hans Robert Jauss; Wolfgang Iser. 3. Kunsti kogemine filosoofias: Eelkõige kunstikriitika (sh kunsti hindamise) metodoloogilised ja normatiivsed eeldused. Kunstikogemuse roll kunstikriitikas. Millised on "õiged" kogemustingimused
leiavad, et teaduslikke teooriaid kujundab sotsiaalne ja poliitiline kontekst. Pöörab tähelepanu teaduse sotsiaalsetele aspektidele. Toetub ideele, et meie maailm oleneb meie tõlgendusest, milliseid väärtusi omistame. Mida tähendab fenomenoloogia ning mis on selle üks tähtsamaid uurimisküsimusi? uurib inimeste arusaamu ja käsitlusi ümbritsevast maailmast. Meetod, kus uuritakse väikest valimit intensiivselt ja pikaajaliselt, et selgitada tähenduste arengut ja omavahelisi suhteid. Fenomenoloogilise uurimuse eesmärk on detailselt ja süstemaatiliselt kirjeldada mingi kogukonna erinevaid arusaamu mõne elulise nähtuse/fenomeni kohta. 1. Robert Merton arvates peab strukturaal-funktsionalism uurima eelkõige kuidas 1. sotsiaalne struktuur ei täida oma funktsioone * 2. muutub sotsiaalse struktuuri tähendus ühiskonnas 3. sotsiaalne struktuur täidab oma funktsioone 2. Paradigma idee kohaselt teadus areneb 1
mis mida tähistab ja mida tähistab mis. Signifikatiivse meetodi ja distributiivse analüüsi meetodeid on keerulisem võrrelda. Mõlemad võimaldavad eristada samu asju, kuid viimane lubab lisaelemente, kuna ei analüüsi tähendust ja lähtub üksnes tähistajast. Keel on sellest hoolimata semiootiline süsteem (ka siis, kui selle tähendus ei ole huviorbiidis). Kõige efektiivsem on distributiivne analüüs just sellepärast, et see ei lähtu semantikast; tegemist on fenomenoloogilise analüüsiga. Just Kopenhaagenis sai strukturalismi vaim kõige järjekindlama ja adekvaatsema laienduse. Veidi hiljem tekkis Saksamaal uus glossemaatika ring. Keeleteooria seisukohalt on kõige olulisemad siiski Praha lingvistid. Kõige suurema panuse on andnud aga glossemaatika. SEMIOOSISEKOLMDIMENSIOONI - Süntaktika (seotud märkidega, käsitleb märgi struktuuri ja koondmärkide / tekstide / märgiahelate teket; lihtsaimate reeglitega, kõige kohustuslikum)
mis mida tähistab ja mida tähistab mis. Signifikatiivse meetodi ja distributiivse analüüsi meetodeid on keerulisem võrrelda. Mõlemad võimaldavad eristada samu asju, kuid viimane lubab lisaelemente, kuna ei analüüsi tähendust ja lähtub üksnes tähistajast. Keel on sellest hoolimata semiootiline süsteem (ka siis, kui selle tähendus ei ole huviorbiidis). Kõige efektiivsem on distributiivne analüüs just sellepärast, et see ei lähtu semantikast; tegemist on fenomenoloogilise analüüsiga. Just Kopenhaagenis sai strukturalismi vaim kõige järjekindlama ja adekvaatsema laienduse. Veidi hiljem tekkis Saksamaal uus glossemaatika ring. Keeleteooria seisukohalt on kõige olulisemad siiski Praha lingvistid. Kõige suurema panuse on andnud aga glossemaatika. SEMIOOSISEKOLMDIMENSIOONI - Süntaktika (seotud märkidega, käsitleb märgi struktuuri ja koondmärkide / tekstide / märgiahelate teket; lihtsaimate reeglitega, kõige kohustuslikum)
mida ma teen"? Kuid sa võid ka elada selles kogemuses ja tundes, mida sa teed hetkel. KATSE: loo lihtne liikumine ja proovi selle sees olla algusest lõpuni, täiesti ärkvel ja teadlik, mida tunnetad, tegevuses, mida teed. See on OLEVIKULINE tegevus, mitte see, kus ma olin eile või mida ma võin tunda homme jne. Me õpime tantsu läbi mitmete korduste, proovide, kuni saavutame oleviku tunde ja taju ja sel hetkel tekib ka tants. Ruum on samuti fenomenoloogilise kogemuse osa: me võime liikuda 1 m ette ja teha ¼ pööret, samas kui me võime liikuda ettepoole ja areneda või kasvada pöördeks. Miks muretseda fenomenoloogilise kogemuse pärast? Sest seda kogemust kasutav tantsija ei ole iialgi käsku täitev hüpiknikk, vaid elab igas hetkes ja liikumises, loob igal hetkel, pöörates instruktsiooni loovuseks. Sa elad kogemuses: kõnnis, jooksus, kukkumises, balanseerimises jne. Lahendades neid ülesandeid ja leides ühendused
Lisaks keeleteemadele on oluline ka inimene ja tema suhe maailmaga. Sellest tulenevalt tekib eksistentsialism ja ka fenomenoloogia. 20. saj on väga tugevalt uurimise all ka ühiskond ja kultuur. Nendesse suhtutakse kriitiliselt. Kujunes välja ka elufilosoofia, mis püüdis inimest tagasi tuua elementaarsuse ja lihtsuse juurde. Filosoofiliseks uurimisteemaks kujuneb ka ajalugu. Püütakse seletada ajaloo protsesse ja seda, mis on kauges minevikus toimunud. Husserl rajab fenomenoloogilise filosoofia, millest saab 20. saj üks mõjukam koolkond. Fenomenoloogia esitab nõude hoiduda filosoofias kõigist rutakatest maailmaseletusviisidest ja analüüsida eelarvamustevabalt kõiki meie teadvuse sisusid. Fenomen e ilming on filosoofias see, mis kogemusele või mõistmisele alati enne igat üksikut kogemust eelneb. Fenomen on see, mis meil juba ees olemas on. Tänu sellele me üldse mõistame midagi. Husserl veendus varakult, et
ja sotsiogeneetilise isiksuse arengu koseptsiooni propageerija. TRÜ psühholoogia osakonnas, õppis individuaalprogrammi järgi üldpsühholoogiat ja eriline huvi tekkis lapsepsühholoogia ja nägude emotsionaalsete väljenduste küsimuste vastu. Üha enam on ta keskendunud üldmetodoloogilistele küsimustele arengu- ja kultuuripsühholoogias, samuti psühholoogia ajaloos. Ta on skeptiline valdava paradigma-sisese andmekogumise traditsiooni suhtes tänapäeva psühholoogias ning on nihkunud fenomenoloogilise lähenemisviisi suunas. On skeptiline ka intelligentsuse testimise osas ja pole rahul ka enamiku suundadega, mis nimetavad ennast arengupsühholoogiaks, sest tegemist on lihtsalt erinevate ealiste gruppide võrdlusega. Eesti psühholooge 12 Lisa 1 Eesti psühholooge Jüri allik Allik on eesti tedlastest eesti keeles enim teaduslikku psühholoogiat populariseerinud, kuid tema mõju ulatub ka rahvusvahelisse mastaapi.
Tähtsaimad hermeneutika nimed on Wilhelm Dilthey, Martin Heidegger ja Hans-Georg Gadamer. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist. Kirjanduses uurib fenomenoloogia seda, et uuritakse inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas. Käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat. Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja); Roman Ingarden. Wolfgang Iser (19262007), saksa kirjandusteadlane ja Hans Robert Jauss (19211997) uurisid autori ja lugeja "ootushorisontide" kokkusulaminest või dialoogi tekstis, ("ootushorisont" - ajalooliselt kujunenud kultuurikonventsioonide väärtuste kogum). Ning Stanley Fish (Kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust,
Georg Gadamer. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist, kirjanduses uurib fenomenoloogia seda, et uuritakse inimeste arusaamu ja käsitlusi kirjandusmaailmas, käsitleb lugeja ja teksti suhet, sealseid fenomene (kuna ilukirjanduse puhul on ju tegemsit kunstilise fenomeniga) ning samuti uuritakse retseptsiooniesteetikat Tähtsamateks nimedeks on Edmund Husserl (fenomenoloogilise filosoofia rajaja); Roman Ingarden. Wolfgang Iser (19262007), saksa kirjandusteadlane ja Hans Robert Jauss (1921 1997) uurisid autori ja lugeja "ootushorisontide" kokkusulaminest või dialoogi tekstis, ("ootushorisont" - ajalooliselt kujunenud kultuurikonventsioonide väärtuste kogum) ning Stanley Fish (kui teksti tähendus luuakse teksti ja lugeja vahelisel kokkupuutel, siis miks on nii palju sarnaseid interpretatsione, kui aga tekst ise kannab tähendust, siis miks on olemas nii
bioloogilisi tunge kontrollida ning (2) et inimesed on väga teadlikud ja mõistlikud olevused, kes ei allu alateadlike, irratsionaalsete tungide survele. Humanistliku psühholoogia esindajate jaoks on inimese subjektiivne maailmapilt objektiivsest tegelikkusest olulisem. (See mida sa enda kohta usud, mõjutab sinu käitumist rohkem kui see, mida sa endast tegelikult, s.t. objektiivselt kujutad.) Seega võtavad humanistliku psühholoogia esindajad fenomenoloogilise lähenemise, mille kohaselt eeldatakse, et inimese tõeliseks mõistmiseks tuleb aktsepteerida tema subjektiivseid kogemusi. Humanistliku psühholoogia üks rajajaist oli Carl Rogers (1951, 1961, 1980). See lähenemine rõhutas eneserealisatsiooni tähtsust, mida püüti saavutada nn sensitiivsustreeninguga, tööga nn. kohtumisgruppides ja teiste isiksust arendavate võtetega. Rogers töötas välja psühhoteraapia modifikatsiooni, mida nimetati kliendikeskseks teraapiaks
annaabi.ee 
