Rotterdami Erasmus
kaasaelamine ja usk headusesse inimloomuses; see oli hoiak, mis laiemalt lõi läbi
alles valgustatud 18. sajandil. Tüüpiline näide selle kohta oli tema arusaam abielust
ja seksuaalsusest, kus ta asus täielikult naise poolele. Sellega sattus ta vastuollu
meessoo tol ajal tavalise arvamusega, et abielurikkumise ja liiderliku elu pärast
tuleb laita üksnes naist. Noort tütarlast ja kosilast kujutatakse "Usalduslikes
kõnelustes" ("Colloquia familiara", 1518) inimliku soojusega. Erasmus ei kõhelnud
välja astumast langenud või vaesuse tõttu prostitueerima sunnitud tüdruku kaitseks.
Erasmus jäi alati iseendaks. Ta jäi oma vaadetele ja põhimõtetele ustavaks
nii siis, kui ta heasoovlikult toetas reformatsiooni esimesi võrseid, kui ka siis, kui
ta teravalt mõistis hukka Lutheri tema õpetuste tõttu, kes näiteks õnnistas verist
arveteõiendamist. Tõsi on see, et Erasmusel ei olnud Lutheri jõudu, aga tal ei olnud