Vastuvõetav viis alghüpoteesi modifitseerimiseks oleks järgmine: "Leib toidab alati, välja arvatud teatud liiki seenega nakatatud nisust tehtud leib". Liik tuleks samuti nimetada. See modifikatsioon pole ad hoc, sest seda saab uudselt testida. Falsifikatsionistid võtavad teooriaid vastu kui ajutisi ja tagasilükkamisse suhtuvad kui lõplikkusse. Falsifitseerimine toimub vaatluste alusel, vaatlusotsustused võivad olla ekslikud. Seega ei ole falsifikatsioonid kunagi lõplikud. Karl Popper eristas üldiselt tuntud vaatlusotsustusi üksikvaatleja isiklikest tajukogemusest. Esimesi saab, kui need on selgelt sõnastatud, kontrollida. Üksikvaatlejal võib olla vaatlemisel mingisugune motivatsioon, mis muudab ta vaatlusotsustust. Popperi järgi tuleb vaatlusotsustusi, mida ta nimetab "baasotsustusteks", testida ja osad, mis testides läbi kukuvad, tuleb kõrvale heita. Edukalt läbinud otsustused on esialgu tõesed.
suuna, kui teaduskogukond hakkab pooldama ühtainsat paradigmat. Paradigma koosneb üldistest teoreetilistest eeldustest ja seadustest ning nende rakendamise tehnikatest, mille teatud teaduskogukonna liikmed omaks võtavad. Paradigma raames tehakse normaalteadust. Normaalteadlased artikuleerivad ja arendavad paradigmat, püüdes seletada tegeliku maailma aspekte, mis ilmnevad katsetulemustena. Vältimatult tekivad raskused ja näivad falsifikatsioonid. Kui raskused lähevad käest ära, tekib kriis. Kriis lahendatakse, kui tekib täiesti uus paradigma, mida hakkab pooldama üha rohkem teadlasi, kuni vana paradigma hüljatakse. See katkestus on teadusrevolutsioon - seisneb selles, et teooriat vahetab teadlaskogukond tervikuna, nii et jäävad üksnes vähesed teisitimõtlejad, kes uuest teadlaskogukonnast välja jäävad. Kollektiivne alateadvus ehk teadvustamatus on Carl Gustav Jungi õpetuse järgi inimese
tüüpi falsifikatsioniste (96). Nõustuvad nii: kinnitamise ja falsifitseerimise staatusel on oluline kvalitatiivne erinevus. Sobiva tõendi abil võib teooria lõplikult falsifitseerida kuna tõeseks või kasvõi tõenäoliselt ei saa tõeseks tunnistada ühtki teooriat, olgu tõendus milline tahes. Teooria võetakse vastu kui ajutine. Teeoria tagasilükkamine võib olla aga lõplik. Asjaolu, et vaatlusotsustused sõltuvad teooriast ning võivad olla ekslikud, kahjustab falsifikatsionismi. Falsifikatsioonid kutsuvad oma vaadete tunnistajaks loogikat. Kui on olemas tõesed vaatlusotsustused, siis on neist võimalik loogiliselt tuletada mõne üldise otsustuse väärust, kunagi pole aga võimalik dedutseerida neist tõeseid üldisi otsustusi (97). pole võimalik saada absoluutseid kindlaid vaatlusotsustusi, sest kõigil vaatlusotsustusel on eksivõimalus. Järelikult: kui universaalne otsustus või nende kogum, mis moodustab teooria või osa sellest, satub vastuollu mõne
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi, mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi. Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate ,,otse falsifitseerimist" ei ole paraku võimalik. Kuid on täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja suudavad meid rahuldada
neid kontrollitakse, sest need ju püstitatakse mingisuguse probleemi tõestuseks. Kui aga hüpoteesi, mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi. Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate ,,otse falsifitseerimist" ei ole paraku võimalik. Kuid on täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja suudavad meid rahuldada
Kui aga hüpoteesi, 60 mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi. Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja suudavad meid rahuldada
annaabi.ee 
