Otsustuse modaalsus ehk modaalne otsustus väljendab usaldusväärsuse taset hinnatuna formuleerija aspektist. Modaalsed otsustused on problemaatiline, assertooriline ja apodiktiline otsustus. Problemaatiline otsustus on lihtotsustus, kus subjekt on predikaadiga seotud kõige nõrgemalt ja mis väljendab arutleja arvamust, seisukohta, hinnangut, tõlgendust, nägemust. Assertooriline otsustus on lihtotsustus, mis sisaldab faktoloogilist teavet ja on väljendatud kategoorilise otsustuse (S on/ei ole P) vormis. Apodiktiline otsustus on lihtotsustus, mis väljendab paratamatut ehk seaduspärast seost subjekti ja predikaadi vahel. Konjunktiivne otsustus on liitotsustus, milles lihtotsustused on ühendatud sidesõna ,,ja", ,,ning" või koma abil (ühendav). Disjunktiivne otsustus on liitotsustus, milles lihtotsustused on ühendatud sõna ,,või", aga samuti ka ,,kas...või..." abil (liigitav).
Modaalsuses tähendab see liikumist problemaatiliselt astmelt järgmisele, fakti fikseerivale astmele, mida modaalses loogikas tuntakse assertoorilise nimetuse all. Üheks näiteks sellisest üleminekust võib olla sotsioloogiline küsitlus, milles selgitatakse juhtivate poliitikute reitingut. Selliselt saab subjektiivsest arvamusest (problemaatiline otsustus) teoreetiliselt aksepteeritav teadmine (assertooriline otsustus). Assertoorilised otsustused sisaldavad faktoloogilist teavet ja on väljendatud kategoorilise otsustuse (S on/ei ole P) vormis. Assertooriliste otsustuste seas on eraldi käsitletavad inimestevahelisi suhtlemise norme väljendavad otsustused, neid nimetatakse deontilisteks (kr.k. deon - nõutav, tarvilik). Deontilised omakorda liigitatakse: kohustavad (tähistatakse kvantorimärgiga - O(p)); lubavad (tähistatakse - D(p)); 7
väljendeid okupeerija kohta. Vildel on ajaloolase lähenemine oma teemale: ta analüüsib seadusi („Mahtra sõda“), mis olid talurahvaseaduse head ja halvad küljed – see pole aga ilukirjaniku töö, vaid hoopis ajaloolase. Vilde püüab põhjuseid võimalikult objektiivselt, süstemaatilise teaduslikult läheneva analüüsiga kirjeldada. Vilde kirjutab esseistlikke lõike, ei jäta oma arvamust avaldamata. Ajaloosündmuste daatumite paikapanemine toonitavad faktoloogilist poolt – nende kaudu loob Vilde tegelikkuse efekti. Kui romantismi kese on kujutlusvõime, siis realismi kese on allikmaterjal. Vilde kasutab dialoogides rahvakeelt (natuke murdeline, kasutab kõnekäände, vanasõnu, laulusalme jpm), mille kaudu püüab Vilde toonaste keelevalikute kaudu tabada kaasaegset olustikku. Kui romantism rääkis eraelulistest lugudest ja armastusest, siis realismi jääb armastus ja eraelu samuti sisse
oluliselt nihkunud, nimelt keskaegsed dokumendid ja kroonikad sisaldavad infot sellest, kuidas asjad ideaalis peaksid olema, mitte kuidas need olid. Kroonikud lähtusid spetsiifilisest ajastuomastest mõtteskeemidest ja mõtestasid sündmusi ja nähtusi neist kirjutades. Näiteks kui meil on säilinud varasem kroonika ja sellisem ümberkirjutus teise autori poolt, siis ei saa öelda, et see hilisem ümberkirjutis on ajaloo jaoks väärtusetu, missiis kui ta ei sisalda rohkem faktoloogilist infot kui algne variant. See, mis on olulin, sõltub küsimusest, mis meil on. Kas keskaegses Liivimaa kohta on säilinud palju või vähe kirjalikke allikaid. Oleneb kontekstist. Kui me võrdlema Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, siis vähe. Siin perifeerias kirjutati vähem, asjaajamine vähem kirjalik, sellest jäi maha vähem tekste, massiline kirjutamine algas siin hiljem kui Süda-Euroopas. Massilisest kirjutamisest võib Liivimaal pidada al 16. sajandist
annaabi.ee 
