eesmärgikompetents, ekspert ja poliitik; poliitikafilosoofias on nende dialektiliste polaarsuste analüüs ja seostamine olemuslik. Ons niimoodi üldse võimalik, et ekspertvalitsejal on soovi, suutlikkust ja õigust ,,teha kõiki inimesi viimaste oma soovist sõltumatult õnnelikuks?" Platoni filosoof-valitsejate kompetents paistab sisaldavat mõlemat nii teadmist faktidest kui teadmist väärtustest. Ideede kui nähtuste olemuse teadmine varustab valitsejad faktiteadmistega. Aga ideede kui täiuslikkuse kehastuse, ideaali, tundmine annab võimaluse sellest (loogiliselt?) tuletada ka objektiivsed väärtushinnangud. Kas eksperdid ikka saavad inimestele ette öelda, mida neil tuleks oma elus soovida, milliseid väärtusi hinnata ja eesmärke seada, kuidas õnnelikuks saada? Tänapäevase arusaama järgi ei ole see võimalik. Vaatleme mõningaid olulisi külgi ideaalriigi toimimises. Nagu juba korduvalt vihjatud, on
riialaste ja eestlaste vahel. 1227 lõppeb Henriku kroonika ära, sõjalised sündmused ei lõppenud selle aastaga. Läbi 30. aastate veel leidsid aset pidevad sõjalised konfliktid kus ka eestlased täielikult osalised olid. 30. aastate sõdadest sidusat ja faktitäpset jutustust kokku panna on peaaegu võimatu. Me vaatame suurel määral Henriku silmade läbi. Henriku kroonika kohta on uurijad väitnud, et sedavõrd kui Henriku kroonika on võrreldav teiste faktiteadmistega, on see väga täpne, aga ta ei jutusta nendest asjadest, mis pole talle oluline või ta ei soovi avaldada. Mis oli Baltikumi vallutamise taga? Kes oli see jõud, kes seda korraldas? Bremeni ministerieedist oli juba juttu. Traditsioonilisemates käsitlustest on pigem nähtud Liivimaa vallutamist palju suuremates seostes, juhtitud tähelepanud paavstidele kui suunavatele jõududele, mis pole aga niivõrd õige. Teiseks see, et eriti dokumentaalsest
annaabi.ee 
