rõve olla" või teatanud, et tegi kogemata Facebooki virtuaalfarmis peenrad viltu? See aga ei tähenda, et kõik noored on ühe vitsaga löödud ning ükski neist pole võimeline tõsisemaks aruteluks. Hoolimata laialt levinud arvamusest, et noored on hukas ega hooli muust kui lõbutsemisest, arutletakse näiteks poliitika, keskkonna või muude tähtsate teemade üle sageli isegi pidudel. Tulised vaidlused on küll sageli läbi põimunud kuumimate klatsiuudistega, kuid see-eest faktirohked ja argumenteeritud. Loomulikult ei lähe selliste aruteludega kõik kaasa inimestel on ju erinevad huvid. Kindlasti ei saa aga öelda, et noored ei räägi, sest tegelikult kui ainult silmad-kõrvad lahti hoida, leiab nende mõtteid otseses mõttes igalt poolt kasvõi majaseintele ja plankudele kirjutatult. Lisaks on Eestis palju noorteühendusi, kus oma mõtteid teistega jagada ning neid siis
tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, s.o. autori erinevate elamustega, autori haridusteega, autori päritoluga ja tema kaasajaga. Läbielatu, õpitu ja päritu (põhjus) ning kunstiteose (tagajärg) vahel on otsene seos. Positivistlik kirjandusteadus uurib: autorite elulugusid, kirjanduslike tekstide tekkelugusid, kirjanduslike tekstide võimalikku mõju ümbritsevale keskkonnale. Tulemused: faktirohked kirjanike elulood või teatud eluperioodide käsitlused: ,,Samas [Palamuse] kirikus on 1887. aasta jaanuaris ristitud ka pisike Oskar Luts. Kui pastor B.G. Sielmann piserdas külma veega väikemehe otsaesist, tegi see, nagu meenutavad mõned kaasaegsed, nii valju häält, et tühi kirik lausa kõlas käes. Vanad naised pidasid poisi kisa tähtsaks tulevikumärgiks, lõid imestusest käsi kokku ja ennustasid: 'Oi, sellest poisist tuleb alles suur ja tähtis mees!'"(J
annaabi.ee 
