Tema teosed moodustavad omaette keeruka universumi, kus täiesti enesestmõistetavalt ning enamasti sõbralikult tegutsevad kõrvuti inimesed, loomad, eelajaloolised olendid, päkapikud, tondid, vaimud ning tulnukad kosmosest ((Oliüks, Dondijutud, Olematu saar?,Väike rüütel Rikardo). Olulisel kohal on folkloorsed motiivid, mida autor kasutab üsnagi vabalt (Kuningas, kuninga kass ja teised, Maailma loomine ja teisi lugusid jt). H. Käo raamatud paistavad silma suurepärase fabuleerimisoskuse ja sooja huumoriga, tihti ka lausa virtuoosse sõna- ja mõttemänguga (Kui mind üldse olemas ei oleks, Printsuss,Napakad jutud). Tänapäeva ärimaailma väärnähtuste pihta käiv satiir H. Käo raamatutes on mõistetav siiski pigem täiskasvanud lugejale. Mõtlikumat ja lüürilisemat laadi esindavad lapsepõlvemälestustel põhinevad jutud (Suure Kivi lood, Kui veel telekat ei olnud). HENNO KÄO RAAMATUD:
milles läbi puruneva abielu vaadeldakse inimese sisemise allakäigu probleeme. Vetemaa mitmekülgne draamalooming jaguneb kolmeks: 1) sotsiaalpsühholoogilisteks draamadeks ( ,,Roosiaed" (1976), milles vaadeldakse sõja järelmõjusid inimesele); 2) ohudraamadeks ( ,,Tuul Olümposelt tuhka tõi" (1987) esitab pildi spordi kõlbelisest kriisist); 3) komöödiateks (,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974) käsitleb moraaliprobleeme läbi huumori, satiiri ja leidliku fabuleerimisoskuse). Uku Masing ja Vetemaa Enn Vetemaad peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida zanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi - iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub. Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab
1856. aastal sai Leenu teenijakoha Väike-Maarja pastori perekonda. Väike- Maarja kirikumõisast läks Vilde ema 1864. aasta algul Pudivere mõisa toatüdrukuks. Seal ta Jüri Vildega kohtuski, kes ta 20. aprillil 1864 aastal kosis. Leena oli loomult elevam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv. Aga ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele polevat põrmugi meeldinud mehe alistuvus mõisnikule. Kirjanik ise nimetab ennast ema universaalpärijaks; ka oma luulesoone ning fabuleerimisoskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt. Noor pere elas algselt, nagu teisedki kupjad, ühes Pudivere mõisa moonakamajas. Igas moonakamajas oli neli ühetoalist korterit, tubadel oli muldpõrand ning üksainus kuue ruuduga aken valgustas ähmaselt tuba. Maja ise oli tahumata palkidest seintega, laudkatuse ja 4 korstnaga. Kubjas Vilde rühmas väsimatult mõisale tööd teha: juba hommikul vara viis ta
annaabi.ee 
