Tartu-Moskva koolkonna jaoks on kultuur ja semiootika teineteisest lahutamatud - semiootika tekib alati kultuuris. Kultuur on semiootika primaarne objekt, kõik teised tekivad selle taustal. Õigupoolest on semiootika aluseks kõigile kultuuriuuringutele. Kõik kultuurid on oma olemuselt semiootilised ja eelkõige seotud märkide tootmise, tõlgendamise, edastamisega. Ka ajalugu on lihtsalt rajatud faktide interpreteerimine. Faktid ei ole kommentaaridest sõltumatud ega eelne nendele. Neid fabritseeritakse, mitte ei tuvastata. Fakt on semiootilise analüüsi tulemus ja alati seotud väärtussüsteemidega. Kultuuri vertikaalse dimensiooni aluseks on kujutlus mikro- ja makroisomorfismist. Universum on vertikaalselt hierarhiline, igas selle osas peegeldub tervik. (Sellel uskumusel põhineb ennustamine.) Kultuur sisaldab semiootiliselt endas kõik. Nietzsche eristab oma essees "Tragöödia sünd muusika vaimust" Apolloni ja Dionysose kunsti. Tegelikult
Probabilism. 1934 väitis popper, et kõikide, nii teaduslike kui pseudoteaduslike teooriate tõenäosus on 0. Popper –teooria on teaduslik ,kui ollakse ette valmistunud täpselt määratlema otsustavat eksperimenti, mis võib teooria falsifitseerida (hoopis meetod). Kuhni järgi polegi selget eraldusjoont teaduse ja pseudoteaduse vahel. Progresseeruva uurimisprogrammi puhul viib teooria seni tundmatute, uudsete faktide avastamiseni; degenereeruva programmi puhul aga fabritseeritakse teooriaid ainult selleks, et neid teadaolevate faktidega sobitada. – nt marksism ,kus teooriad meisterdati valmis alles pärast sündmusi. Et ei varjataks tõsiasju, siis pole sugugi ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning tunnistada selle degenereerumist, püüdes muuta seda progresseeruvaks. Popperile vastukaaluks – kriitika ei pea veel tähendama kiiret maha materdamist, programmid võivad saada tuule tiibadesse alles aastate pärast. Vihalemm
annaabi.ee 
