, 2000). Faage jaotatakse kahte gruppi, sõltuvalt nende elutsüklitest peale bakterirakku sisenemist. Ühel juhul integreeritakse faagi genoom bakteri genoomi, kuhu ta jääb püsima ning iga rakujagunemisega paljundatakse ka faagi genoomi, ilma et peremeesrakk hävineks. Sellist tsüklit nimetatakse lüsogeenseks tsükliks. Teisel juhul hakkavad faagid bakteris kiirelt paljunema, kasutades ära peremeesraku ressursse, kuni lõpuks bakteri rakumembraan lüüsitakse ning faagipartiklid pääsevad ekstratsellulaarsesse ruumi (Matsuzaki et al., 2005). Et ka lüsogeensed faagid põhjustaksid bakteriraku lüüsumist, on neid geneetiliselt muudetud. Neisse faagidesse on viidud geenid, mis kodeerivad erinevaid antibakteriaalseid ühendeid ning need aktiveeritakse pärast peremeesrakku sisenemist. Toodetud produktide mõjul bakter lüüsub. Tänu sellisele modifitseerimisele saab kasutada edukalt ka lüsogeenseid faage bakterhaiguste ravimisel (Nobrega et al., 2015).
Selleks, et märgistada faagi T2 valke ja DNA-d, kasvatasid Hershey ja Chase faagiga nakatatud bakterirakke söötmel, mis sisaldas normaalsete väävli või fosfori isotoopide asemel radioaktiivseid. Nii paljundati rakkude kasvatamisel 35S sisaldaval söötmel faagi, kus radioaktiivselt olid märgistatud valgud, DNA aga mitte. Kui söötmesse oli lisatud 32P, kuid mitte radioaktiivne väävel, sisaldasid paljunemistsükli läbinud faagipartiklid radioaktiivselt märgistatud DNA-d ja valkudesse radioaktiivsust ei lülitunud. Viidi läbi 2 paralleelkatset: 1) 35S-ga märgistatud T2 partiklitega nakatati E. coli rakke mõne minuti vältel. Seejärel viidi nakatatud rakukultuur segistisse (blender) ning tsentrifuugiti rakud põhja. Enamus radioaktiivsusest jaotus rakupinnalt vabanenud faagi valkude koostises supernatanti. 2) 32P-ga märgistatud T2 partiklite puhul viidi läbi sama protseduur
Selleks, et märgistada faagi T2 valke ja DNA-d, kasvatasid Hershey ja Chase faagiga nakatatud bakterirakke söötmel, mis sisaldas normaalsete väävli või fosfori isotoopide asemel radioaktiivseid. Nii paljundati rakkude kasvatamisel 35S sisaldaval söötmel faagi, kus radioaktiivselt olid märgistatud valgud, DNA aga mitte. Kui söötmesse oli lisatud 32P, kuid mitte radioaktiivne väävel, sisaldasid paljunemistsükli läbinud faagipartiklid radioaktiivselt märgistatud DNA-d ja valkudesse radioaktiivsust ei lülitunud. Viidi läbi 2 paralleelkatset: 1) 35S-ga märgistatud T2 partiklitega nakatati E. coli rakke mõne minuti vältel. Seejärel viidi nakatatud rakukultuur segistisse (blender) ning tsentrifuugiti rakud põhja. Enamus radioaktiivsusest jaotus rakupinnalt vabanenud faagi valkude koostises supernatanti. 2) 32P-ga märgistatud T2 partiklite puhul viidi läbi sama protseduur
holiinid ja antiholiinid. Esimesed soodustavad peptidoglükaani hüdrolaaside transporti tsütoplasmast välja, teised takistavad transporti. Antiholiinid takistavad holiine nii kaua kuni signaal vallandab peptidoglükaani hüdrolaaside transpordi ja kiire lüüsi. Mõlemad valgud on väikesed 10 100 kDa ning omavad 2 või rohkem transmembraanset järjestust. 11.2.1. Faagide põhjustatud lüüs Bakterifaagidele on oluline, et faagide DNA saaks replitseeritud, faagipartiklid pakitud ning siis toimub bakteri kiire lüüs, mis vabastaks partiklid keskkonda. Faagide põhjustatud bakterite lüüsi ei peeta bakterite enda indutseeritud surmaks, sest eksogeenne DNA-element, faag, on selle esile kutsunud. Samas faagide vahendatud programmeeritud surm on mehhanismi poolest väga sarnane bakterite enda autolüüsiga, mis on vahendatud peptidoglükaani hüdrolaasidega. 94
annaabi.ee 
