EESTI LASTEKIRJANDUSE AJALOO LÜHIKONSPEKT Ettevalmistav järk: kuni 19. saj keskpaigani Rahvaluule: rahvalaulud, muinasjutud. Vaimulik ja õpetuslik kirjandus: katekismused, aabitsad, nn aabits-katekismused, muud kooliraamatud. Näiteid: Wanradt-Koelli katekismus 1535, Jheringi aabits 1641, Forseliuse aabits 1684; Marpurgi lugemik 1805 (Georg G. Marpurg Väikene õpetuse ning lugemise raamat). Varasem jutukirjandus: valgustuslik proosa ja 19. saj ajaviitekirjandus (nn rahvaraamat, sh robinsonaadid, Jenoveeva-lood jm). Näiteid: Friedrich Gustav Arvelius Üks kaunis jutu- ja õpetuseraamat 1782; Johann Thomasson Väikese Hansu lugu tühja saare peal 1739; Joachim H
kirjandusteoseid, mis jäävad piirialadele ning on raskesti määratlevad. Eetilisuse kriteeriumi silmas pidades kuulub lastekirjandusse ka rahva suuline looming. Osa folkloorist on mõeldud eeskätt lapse tarbeks, osa läinud laste kasutusse adapteeritud kujul. Lastekirjanduseks tuleb pidada ka neid algselt täiskasvanutele määratud ilukirjanduslikke teoseid, mis on mitmesugustel põhjustel üle läinud ja kinnistunud laste lugemisvarasse. Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. On olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid (proosa, luule, draama) ja zanrid ( romaan, jutustus, muinasjutt, poeem, komöödia, draama). Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. 2. Väikelastekirjanduse eripärast Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine ehk
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
