RALPH WALDO EMERSON
tegevusse niipea, kui me oma sõpra kohtame, ning tõlgib kogu poeesia kolkunud proosasse.
Peaaegu kõik inimesed laskuvad madalamale, selleks et kohtuda. Igasugune ühendus on
kompromiss, ja mis veel halvem kui need kaunid loomused üksteisele lähenevad, siis läheb
kaduma nende ilusaim õis, selle hõrk aroom. Milline lakkamatu pettumus on küll tegelik
seltskond, isegi vooruslike ja andekate seltskond! Kui kohtumine pika etteplaanitsemise järel
teoks saab, leiame end peagi, otse sõpruse ja mõtte kõrgeimal harjal, paratamatult piinatuna
tõrjuvaist müksudest, äkilisest kohatust apaatiast, vaimukuse- ja elevusehoogudest. Meie võimed
veavad meid alt, ja mõlemad osapooled leiavad kergendust üksindusest.
Ma peaksin seisma iga suhte kõrgusel. Ei ole tähtis, kui palju mul on sõpru ja kui sisukas
on mu silmis vestlus igaühega neist, kui leidub üks, kellega ma ei tunne end võrdsena. Kui ma
annaabi.ee 
