kujunenud, mida siin veel pikalt teoretiseerida. Ta eitab üleüldse teooriate vajadust ning väidab, et need ainult segavad reaalse poliitika läbiviimist (ta on parlamendiliige, siiski...). Inimestel on vaja ettenägelikkust ja mõistlikkust (prudence), kuid mitte tingimata ratsionaalset ja filosoofilist mõtlemist, eriti kui viimane on lahus praktilisest poliitikast, siis kindlasti viib selline mõtlemine ainult väärate ettekujutlusteni (Siit võib juba ise edasi mõelda, mida arvab Burke politoloogist, kes ei ole Riigikogulane või aktiivne poliitik...) Prantuse Revolutsioon oli Burke'ile teoreetilise dogma revolutsioon ja väga negatiivne selles tähenduses, sest: 1. rajas oma mõtlemise äärmusjuhtumile ja äärmuslikele näidetele (revolutsionäärid põhjendasid oma tegusid nt Pärtliöö ja muude üksikute vana rezhiimi halbade näidetega, kuid nii monarhias kui katoliku kiriku tegevuses oli ka häid päevi...), 2
siin veel pikalt teoretiseerida. Burke eitas üleüldse teooriate vajadust ning väitis, et need ainult segavad reaalse poliitika läbiviimist (ta on parlamendiliige, siiski...). Inimestel on vaja vaid ettenägelikkust ja mõistlikkust (prudence), kuid mitte tingimata ratsionaalset ja filosoofilist mõtlemist, eriti kui viimane on lahus praktilisest poliitikast, siis kindlasti viib selline mõtlemine ainult väärate ettekujutlusteni.21 Prantsuse Revolutsioon oli Burke'ile teoreetilise dogma revolutsioon ja väga negatiivne selles tähenduses, sest: 1) rajas oma mõtlemise äärmusjuhtumile ja äärmuslikele näidetele (revolutsionäärid põhjendasid oma tegusid nt Pärtliöö ja muude üksikute vana Prantsuse reziimi halbade näidetega, kuid nii monarhias kui katoliku kiriku tegevuses oli ju ka häid päevi...) 2) revolutsionäärid arvasid, et poliitika on etteennustatav22