Vaimupuue, õpimapp
lähtub tegutsemisest. Mõtlemine tähendab varem käega sooritatud tegevuste kordamist ajus.
Jämemotoorika treeningut, mille eesmärgiks on õppida oma keha valitsema, saavad nii
normaalsed kui ka vaimupuudega lapsed mängu kaudu ning organiseeritud kujul kehalise
kasvatuse ja spordiga tegeldes. Spetsiifiliste liikumispuuetega lapsed saavad seda mingil
määral ravivõimlemise kaudu. Tavalisteks harjutusteks on sõrmemängud, lõikamine,
kleepimine, kopeerimine, ettejoonistatud kontuurkujundite värvimine, joonte vedamine läbi
labürintide, õmblemine, heegeldamine, kudumine, naelte löömine, kruvikeerajaga kruvimine
jne. Vaimupuudega lapse motoorika areng võib hilineda seoses tema hilisema üldise
küpsemisega. Täiskasvanud, kes lapse abitust näevad, sekkuvad liiga tihti ja aitavad last, selle
asemel et teda ise proovima ergutada.
Praktiliselt kõik lapsed õpivad kõne valdama eelkoolieas. Paljudel vaimupuudega lastel aga