Noor Andres läks vargamäelt kroonu ja Indrek ülikooli. 4. Mitu last oli Andresel? Andresel endal oli koos krõõdaga neli last. 5. Mida mõtles Andres Krõõda surivoodil istudes? Andres mõtles, et et tema Krõõt võiks surra või et üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning pooled ööd rasket tööd tehes. Andres arvas, et poiss võttis hinge. Andres, oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. 6. Millise oma tütre ja miks ajas Andres kodunt välja? Andres ajas kodust välja Liisi, kuna ta abiellus Pearu pojaga. 7. Kuidas oli Pearu naise nimi? Andres ajas kodust välja Liisi, kuna ta abiellus Pearu pojaga. 8. Nimeta vähemalt 4 Andrese ja Pearu vahelist tüli, mis viisid kohtusse. Andrese ja Pearu viisid kohtusse vankri vilja sisse vedamine, koera tapmine, 9. Mida ütles noor Andres vanale, kui ta kroonu läks?
" o "Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?" küsis Andres. "Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi," ütles Krõõt. o "Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima," ütles ta. "Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?" o Tema, Andres, oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd oleks mõni tulnud, kel vägi ja võimus, kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks Vargamäe Eespere tagukambri uksest sisse astunud ning öelnud: "Tahad, ma teen poisi tüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama," siis oleks Andres praegu sõnalausumata nõus olnud. o ...et metsas pole rebane, vaid Vargamäe Juss, kes piilub tihnikus, kuidas küll tema Mari sõidab jõulu keskmisel pühal pere Andresega kirikusse, nagu oleksid nad juba mees ja naine
kõrvalt kunagi. Kuidas küll Zeus Amaltheiat armastas! Miski ei teinud teda õnnelikumaks kui kitsega mängimine ja tema selga ronimine; ja Amaltheia, pikameelne ning heasüdamlik loom, nagu ta oli, talus kannatlikult kõiki ta mänge. Ühel päeval aga haaras noor Zeus mänguhoos kitse sarvest kinni ning tema jõud oli nii suur, et sarv murdus lahti ja jäi talle pihku. Vaene Amaltheia oli sügavalt õnnetu ja vaatas Zeusi etteheitvalt. Noor jumal kahetses südamest oma ennatut tegu, palus Amatheialt andeks ning lubas, et äramurtud sarvest peab saama Küllussarv: et selle seest tuleb kõike, mida süda iganes võib ihaldada. Ja nii ka sündis; iga kord kui Amaltheia sarve kummuli pööras, valgus sellest välja kuhjade viisi mahlakaid puuvilju: viigimarju, viinamarju, õunu ja kõike muud, mida hing himustas. Kõik metsa loomad mängisid Zeusiga ning nümfid ja drüaadid tõid talle kauneid kingitusi
eest oma leiva ära. Muudkui... MARGUS (ei vasta). JAANUS ...et ta ennast taltsutada ei suuda, ja kui jälle midagi on, metsa jookseb ja enne tagasi ei tule, kui viimane nälg ajab... MARGUS (kärsitult ära pöörates). Äh! JAANUS (vabandavalt). Ega's mina midagi!... Aga või see's! Kes seda enam kinni peab, kui kord niisugune jutt lahti on pääsenud. See läheb kui kulutuli. Peremehel-perenaisel ikka õigus ka kui nad sul teda võtta ei lase! MARGUS (ennast taltsutades, etteheitvalt). Kas sina siis ka Tiinast halba usud? Sina ometi tunned teda! JAANUS (tusaselt). Mida minu uskumisest või!... MARGUS. Kas sina siis ei või nende ilmainimeste suud kinni panna? Sina ometi tead, et... tema niisugune juba on. Temal ei ole seda vagusat orjaverd, mis meil, - sina ometi tead! JAANUS. Tean või ei tea, mida see minu teadmine! Nagu mina teistest targem oleksin, et mina nende suud sulgeda saan! (Teeb minekut.) Kas ma siis lähen kesa kordama või? MARGUS (tusaselt)
" Tigapuu tõmbaski juba tikust tuld, aga Indrek ei saanud rahakotti kuidagi taskust välja. Põhjuseks oli nimelt see, et Indrek ei tahtnud Tigapuule näidata, kuipalju tal tõepoolest raha oli. Nõnda pidi see mitu tikku enne lõpuni põletama, kui oodatud ese silmanähtavale ilmus. Aga enne oli ta juba taskus avatud ja suuremad rahad temast käsikaudu kõrvaldatud, nii et sisse oli jäänud ainult üks hõberubla ja mõned vaskrahad. Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt: ,,Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle." ,,Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna," vastas Indrek. ,,Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima," arvas Tigapuu. ,,Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid? Palju ta välja pitsitas?" ,,Viiskümmend," vastas Indrek. ,,Viiskümmend
«Ei, härra, see ei ole Aramis. Teie hüüatusest ma järeldan, et pidasite mind kellekski teiseks, ja seepärast andestan teile.» «Teie andestate mulle!» hüüdis d'Artagnan. «Jah,» vastas tundmatu. «Laske mul edasi minna, sest teil pole minuga mingit tegemist.» «Härra, teil on õigus, teiega pole mul mingit tegemist,» vastas d'Artagnan, «küll aga daamiga.» «Daamiga! Teie ei tunne teda,» ütles võõras. «Te eksite, mu härra, ma tunnen teda.» «Oh!» hüüdis proua Bonacieux etteheitvalt. «Oh, härra, te andsite mulle sõjamehe ausõna ja aadliku tõotuse, uskusin, et võin neid arvestada.» «Ja minule, proua,» ütles d'Artagnan kohmetult, «tõotasite teie . . .» «Võtke mu käsivars, proua, ja jätkame oma teed,» lausus tundmatu. Uimasena, mahalööduna, hävitatuna kõigest sellest, mis oli juhtunud, seisis d'Artagnan, käed risti rinnal, musketäri ja proua Bonacieux' ees, ning ei liikunud paigast.
Vist kohendas preili Adelheid oma ülikonda ja pani ehteid juurde. Varsti tuli veel keegi raskemate sammudega 196 uksest sisse ja Jaks tagumisse kambrisse. Sepp kuulis noort mõisahärrat ütlevat: «Kas veel ei ole valmis, õeke? Pole suuremat ehtimist vaja, sest võõraid on vähe ja noori pole sugugi.» Seepeale oli preili Adelheid kõhe valmis ja läks tüdrukuga ühes välja. Goswin ja Mai jäid üksi. Sepp pigistas hambaid kokku. «Vaata, Mai, mis sa minuga oled teinud,» ütles Goswin etteheitvalt. «Ma ei ole kuri inimene ega külma südamega, aga praegu pannakse mu isa puusärki ja mina ei ole veel ühtegi pisarat silma saanud ega oma õnnetuse peale mõtelnudki. Sa oled mu ara nõidunud, nii et ma uneski muud ei näe kui sind üksi. Miks sa vaevad mind nii armutult?» Mai ei kostnud midagi. «Ole mu vastu vähegi lahke ja sõbralik, siis tahan ma su kõige alam saiane olla,» rääkis Goswin edasi. «K;:si mis tahad, ja kõik täidetakse kiiresti. Sa pead alati siidis ja sametis
Ta pöördus ümber. Kambrisse astusid kaks meest, ühel neist latern käes. Esmeralda karjatas nõrgalt. «Ärge kartke midagi,» ütles üks hääl, mis talle tuttav paistis olevat, «see olen mina.» «Kes «mina»?» küsis ta. «Pierre Gringoire.» See nimi rahustas teda. Ta lõi silmad üles ja nägi tõesti enda ees poeeti. Kuid tema kõrval oli veel mingi teine, must, pealaest jalatallani varjatud kuju, kes teda oma vaikimisega hämmastas. «Noh!» ütles Gringoire etteheitvalt. «Djali 'tundis mind ennem ära kui teie.» Kitseke muidugi ei mõelnudki oodata, kuni Gringoire oma nime hakkab nimetama. Vaevalt oli ta sisse astunud, kui Djali ennast õrnusega tema põlvede vastu hakkas hõõruma, sinna oma valget villa jättes, sest ta ajas karva. Gringoire vastas talle silitamisega. «Kes see teiega kaasas on?» küsis mustlastüdruk tasa. «Olge rahulik,» vastas Gringoire, «see mees on minu sõber.»
annaabi.ee 
