ilmselt ei ole võimalik lahendada probleemi: ühelt poolt hukkamõist tarbijalik suhtumine kleitidesse ja moodi ja teiselt pooltindividualism, mida kleidid loovad. Kuid moega ühildumine on Wilsonil samamoodi nagu Simmelil: negtiivse märgiga konformism. St alternatiivmood ei ole mingi kõrgem ideaal. Vaba ja isiklik mood kui miski, mis eksisteerib ainul kuskil subkultuurisõgavustest? Mood on üks etseetilistest vabadustest, mis aitab alternatiive leida kui kunst. Mood ei ole mäng - see on kunstivorm ja sotsiaalne süsteem. Moe mõttetus, mis Veblenile ei meeldi, teebki selle mõttekaks. Perfonks ongi asja point. 21. Kuidas muutus identiteet modernismi diskursuses (näiteks Anthony Giddensi ja Ulrich Becki käsitluses)? Anthony Giddens (1991) võtab kokku modernse muutuse identiteedis: 1. post-traditsionaalsus: identieedid ei ole üheselt antud ega väljendatud 2
repressiivne. Kuid rituaaide repressiivsus on midagi muud kui repressivsed rituaalid. Æ Seab kahtluse alla kogu Frankfurti ja valeteadvuse. Me oleme küll sotsiaalselt konstrueeritud, kuid otsime ikkagi kultuuris pragusid, mmis pakuks vabaduse momente. Kasutusväärtste juurde tagasi minna ei saa. Funktsionalism on asjade tegelik ilu. Kasutus on midagi muud kui ära kasutamine. Tänapäeva tarbimine on ära tarbimine Æ puritaanlus. Vastupidi: moodsus ja nading on autentsus. Mood on üks etseetilistest vabadustest, mis aitab alternatiive leida kui kunst. Mood ei ole mäng - see on kunstivorm ja sotsiaalne süsteem. Moe mõttetus, mis Veblenile ei meeldi, teebki selle mõttekaks. Perfonks ongi asja point. 8. Tarbimine ja identiteet Identifying Consumption Tarbimisühiskonna ja kultuuri kasvuga on paralleelne töökindluse kahanemine (?) ja traditsiooniliste identifitseerimisvõimaluste hõrenemine (religioon, perekond/klann, kogkond...)
annaabi.ee 
