Vanemal ajal saatis tantsu torupill, kuid ka mitmesugused vilepillid, roopillid ja sokusarved. Hiljem pääsesid valitsema viiul ja seejärel lõõts. 19.20. sajandil hakati pilli mängima ka laulu saateks. Pillimehed olid pidudel (pulmas, kiigeplatsil jm) väga hinnas. Pulmapillimees sai tasuks kindad, paelad, hilisemal ajal ka raha, viina ja õlut. Kõrtsis anti pillimehele rikkalikult juua. 10.3. Rahvapillide liigitamineRahvapillide liigitamiseks lõid saksa etnomusikoloogid Eduard Hornbostel ja Curt Sachs 20. sajandi algul süsteemi, mida hoolimata mõningatest vastuoludest siiamaani kasutatakse. Pillid jagunevad heli tekitamise viisi järgi nelja põhiliiki: 1. Idiofonid Aerofonid Kordofonid Membranofonid 10.4. Idiofonid ise helisevad pillidHeli tekitab pilli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida. Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele
manipuleerida (nt nn neutraalne terts ja blue notes), mis on üle kandunud ka instrumentalistidele. Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel leiutati nn “veerand-tooni trompet”, millel oli lisaventiil veerand-toonide tekitamiseks. Mõnda aega oli see instrument avangardistide seas üsna populaarne, nüüdseks unustatud. Analoogilise probleemiga puutusid kokku ka etnomusikoloogid juba sada aastat varem, mille tulemusena filoloog ja matemaatik Alexander J. Ellis leiutas 1885. aastal nn “sentide” ehk sajandike süsteemi, kus iga pooltoon jaotati 100 võrdseks osaks (Nettl 1964: 16, 115). Käesoleval ajal, kuigi 21. sajandi arvutitehnika tase võimaldaks juba selliste graafik-piltide tekitamise ja ka hilisema taasesitamise, ei ole seda siiski
annaabi.ee 
