kohalolu, maailmas olemine), mis on tema kõige sügavam ja fundamentaalsem ontoloogiline tunnusmärk ning kõik edasine järgneb sellele. 5. Postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta on seotud kahtlusega, kas filosoofilisel praktikal ja tekstidel on kandvust ka väljaspool seda ajaloolis-kultuurilist ruumi, kus need loodud on. Arvatakse, et neis puudub üldkehtiv tõde inimloomuse kohta. Kritiseeritakse filosoofia ajatu loomuse ja normatiivse etalonkuju puudumist, kuna tekstide praktikaid on tohutu hulk ja nende järgi ei saa öelda, kas teatud keelepraktika, mõtlemine ja arutelu on filosoofiline või mitte. 6. Filosoofia elitaarsuse probleem seisneb selles, et suur hulk inimesi eirab eksistentsiaalseid küsimusi või neil puuduvad need hoopis, väites, et filosoofid vaevavad end iseendale välja mõeldud probleemidega. Elu inimesena on suur privileeg ja selle põhjuslikkuse leidmine ei
maailma ning selle vahel kas meil oli soov seda tajuda, tajuma tulla. Maailm, milles elatakse, tundub võõras. Eksistentsiaalse situatsiooni kuulsaim sõnastaja on Camus. Martin Heidegger- määratleb inimese kohalolu. Inimese tunnusmärk- inimene on maailmas, kõik edasine järgneb sellest. inimene on Dasein (maailmas olemine). 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas filosoofial on ajatu loomus, olevus? Kas on olemas normatiivne etalonkuju, millega võrrelda, kas mingi asi või nähtus on filosoofiline või filosoofia? Filosoofia kujutab endas suurt hulka teksti ning pole kohustust ühte neist välja valida ja teistele eelistada. 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Filosoofid vaevavad ennast selliste probleemidega, mis tegelikult ei eksisteeri. On olemas meeleolu ning kõik fundamentaalne filosofeerimiseks kuid seda tunnet peetakse tähtsusetuks
annaabi.ee 
