Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et "kuidas" on palju olulisem kui "mis". Eesti 1930
Henry Fielding (1707-1754) ,,Tom Jones" Kunst on inimese paopaik- Prantsusmaal tulid rom ja tõelisem kui reaalne ja realism peale üsna samal ajal halb maailm. Romantilisest luulest arenes Montesquieu (1669-1755): Muusika oli tähtsaim suund välja estetistlik luule. ,,Pärsia kirjad" 1721 ja ideaal (tähtis tonaalsus, Tõuseb esile teatud Voltaire (1694-1778): ,,Mikromegas" häälestatus ja varjundid) esteetiline nõue, teatud Rousseau (1712-1778): Eksootika (idamaisus jne) ilu(ideaal)- täpselt keegi ei . ,,Arutlus teadusest ja Fragmentsus romantikute tea, mis see on, ning see ei
1930. aastaiks oli avangardistlik kunst Pariisis taandunud. Lõpuks peegeldas 1930. aastate eesti kunstis toimunud rahunemine kindlasti eesti ühiskonna stabiliseerumist ja iseseisvuse kindlustumist, eestlaste rahulolu ja elurõõmu kasvu. 1930. aastail domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon " ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Pigem just vastupidi. Estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult lubas, vaid lausa nõudis kunstnikult originaalset käekirja. Enamik kunstnike ja samuti ka publik harjusid mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud. Koloriit oli tähtsam kui joonistus, plastiline modelleering või hele-tumeduse kasutamine. Skulptuur ja graafika Nagu ka 1930. aastate maalikunstis, nii ka skulptuuris ja graafikas tugevnes loodust jäljendav,
Just üks pilt kahest tiigrist on sööbinud mu mällu, kuid pildi nimi on sealt kadunud. See ei ole küll nii eriline, kuid temas on siiski midagi, mis jääb meelde pikaks ajaks. Kokkuvõttes võib öelda, et kuni 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et "kuidas" on palju olulisem kui "mis". Kasutatud kirjandus: 1) Voldemar Erm - ''Lähtemeistrid''
paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et "kuidas" on palju olulisem kui "mis". Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit
millele on keskendutud). Näiteks Thomas Hardu, kes kirjutas oma kodupaigast, mida ta väga hästi teadis ja tundis. Hardy seadis endale ülesandeks kujutada kaduvat maailma. Aga Prantsusmaal toimus midagi muud. Romantism ja realism tulid seal peale üsna samal ajal. Romantilistes teostes kirjutati „sajandi lapsest“, aga samaaegselt ka kritiseeriti. Õitses Scotti stiilis seiklusromaan. Mis sai aga romantilisest luulest? Sellest arenes välja estetistlik (elu- ja kunstikäsitus, mis hindab kõiges ainult selle esteetilist väärtust) luule. Luule jääb romantiliseks, aga kaob ära mässumeelsus ja maailmavalu. Luulesse tuleb üsna märgatav objektsus. Hakatakse kirjeldama mingeid objekte. Tuleb püüe kirjutada luulet võimalikult perfektselt ja viimistletult. Teemad taanduvad tihtipeale ilutsemiseks. 19. sajandi kirjanikud olid esimesed staarid. Hakkab esile tõusma teatud esteetiline nõue. Teatud ilu(ideaal). Kuigi
uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud “realistlik reaktsioon” ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et “kuidas” on palju olulisem kui “mis”. Eesti 1930
annaabi.ee 
