Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
Seine'i ääres, ükspuha, sest nagu ütleb Liiv, ,,ei ole silda, mis kuristikust üle teisele kaldale
viiks".
Ma usun, et Liivi lüüriline proosa kandis omal ajal umbes sama sõnumit mis Õnnepalu sada
aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel
puudub ajalooline sild. Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis
on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu
alanduse estetiseerijad.
,,Piiririigist" ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond
olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta
millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab
valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt
Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge
kedagi vallutada
annaabi.ee 
