üldkeeleteadus
Elemendid on pragmaatilistes suhetes nende elementidega, millega ta on asendatav. Sellist
teoreetilist asendusoperatsiooni nimetatakse kommutatsiooniks. Näiteks ,,...uu" ( puu, luu,
muu, suu, kuu...). Asendussuhetes olevad elemendid moodustavad paradigma. Näiteks
foneemiparadigma.
Vaadeldavad nähtused on alati mingil määral varieeruvad. Üksikjuhtu nimetatakse
esinemisjuhuks. Kaks teineteisest erinevat juhtu on erinevate kategooriate ( invariantide ehk
muutumatute ) esindajad, kui esinemisjuhtude erinevus on funktsionaalne ehk distinktiivne
(eristatav). Need elemendid on opositsioonis. Erinevuste võimalik distinktiivsus annab
võimaluse eristada tähendusi. Näiteks, häälikute s ja p erinevus on distinktiivne, kuna sõnadel
suu ja puu on erinev tähendus. Aga näiteks erinevus heliliste ja helitute häälikute vahel ( h)
sõnades sahk ja viha ei ole distinktiivne, vaid hoopis liiane.
Kontrastiivsed struktuurivõrdlused aitavad ennustada, millised võivad olla
annaabi.ee 
