Eesti kui sotsiaalne riik
väljamaksega vaid näiteks hoopis sünnitoetuse väljamaksega. Olles ise korra sarnases
olukorras, helistasin Sotsiaalkindlustusametisse ja küsisin, miks nii on ja kas inimesed ei
kurda. Mulle vastati üsna üleolevalt, et muidugi helistavad ja kaebavad, aga mis meil sellest,
meie täidame seadust. Minu jaoks oli ja on tänaseni arusaamatu, miks ühe valdkonna
ametnikkond, kelle eesmärk peaks olema inimeste aitamine, ei pööra ise tähelepanu
praktilises töös esiletulevatele kitsaskohtadele. Kuna minu arvates ei ole selline asi mõistlik
saatsin vastavasisulise märgukirja läbi patsientide esindusühingu Sotsiaalministeeriumisse,
kelle esindaja kohtus ühingu esindajate ja leidis, et see on tõesti tobe ning lubas astuda samme
selle seaduse üle vaatamiseks. Sellest hoolimata on täna, enam kui neli aastat hiljem selle
õigusakti sõnastus täpselt samasugune. Ma saan aru, et üks märgukiri pole piisav seaduse