tema on tema ülesanne lapse söömisharjumusi kujundada.) Ema: Sa näed nüüd tõeliselt vihane välja. Bob: (Karjub täiest jõust) Ma olengi tõeliselt vihane! Ema: Mul on kahju. Vihane olla on hirmus, kas pole ? (Ema annab pojale loa oma viha tunneteda, , andes teada, et see on normaalne ja aktsepteeritav.) Bob: (Hakkab nutma, ent endiselt ikka veel karjudes.) JAH ON KÜLL. Ema: Hakkab nüüd kinni pisaratest ja keskendub uuele esilekerkivale tundele.) Ja nüüd näed sa tõeliselt kurb välja. Bob: (Reageerib ema pehmele häälekõlale.) Olen tõesti kurb, sest ei saa jäätist. (Poiss aktsepteerib fakti, et ta ei saa, mida tahab ja et tal on õigus end seepärast ärritatuna tunda.) Ema: Kui mina olen kurb, siis meeldib mulle kalli-kalli teha. Kas sina tahaksid kalli teha? (Poiss noogutab pead ja ronib emme sülle kallistama.) Alla kolmeaastase puhul ei tuleks distsipliinist isegi mitte juttu teha. Meie oskas on neid õpetada ,
suudaksid ette kujutada, et vorstikujuline savijupp on võimalik ümmarguseks palliks voolida või pikaks venitatud maiustuste rida saab tagasi kokku lükata, siis oleks neil võimalik mõista, et asjade kuju või paigutuse muutmisel ("tagasi pööramine,,) ei muutu objektide kogus või hulk. Konkreetsete operatsioonide staadium- laps suudab mõelda loogiliselt konkreetsetest operatsioonidest siin ja praegu. Mõtlemine muutub paindlikumaks, lapsed ei keskendu ainult probleemi ühele, selgelt esilekerkivale aspektile, vaid pigem näevad probleemi eri külgi korraga. Piaget' sõnul suudab laps mõtlemise puhtalt hüpoteetiliste probleemidega toime tulla alles teismeeas. Noorukite mõtlemine ei sõltu enam asjade konkreetsest olemasolust maailmas. Laps hakkab arutama ka täielikult hüpoteetiliste süsteemide üle, arvestab süstemaatiliselt kõigi võimalike elementide kombinatsioonidega kogu probleemi ulatuses. 11.- 15. eluaasta vanuses
annaabi.ee 
