MUST KASS
Ometi – hull ma ei ole – ja päris kindlasti ei näe ma ka und. Aga homme ma suren
ning täna tahan vabastada oma hinge sellest koormast. Mu otsene eesmärk on
esitada maailmale selgelt, lühidalt ja ilma seletusteta rida igapäevaseid juhtumeid.
Oma tagajärgedega on need juhtumid mind kohutanud – piinanud – hävitanud. Aga
ma ei püüagi neid tõlgendada. Minule pole nad tähendanud midagi peale jubeduse –
paljudele ei paista nad mitte niivõrd kohutavate, kuivõrd eriskummalistena.
Tulevikus võib-olla leidub tark inimene, kes taandab mu pettekujutelma argitõeks –
minust rahulikum, loogilisem ja mitte nii kergesti erutuv inimene, kes näeb
asjaoludes, millest mina aukartusega nii üksikasjalikult jutustan, üksnes täiesti
loomulikku põhjuste ja tagajärgede seost.
Lapsest peale paistsin ma silma oma kuuleka ja sõbraliku loomu poolest. Mu
südamehellus oli koguni nii silmatorkav, et sattusin kaaslaste pilke alla. Eriti