Siin pidid Riho Kütsar, Liisa Pulk, Marika Barabanstsikova ja Jüri Lumiste näitama oma teises rollis algset isiksust, mis muutis etenduse minu jaoks väga huvitavaks. Lavakujundus muutus tihti, kuid põhiplaanis oli lava ülal valge riie, kuhu näidati projektoriga pilved, ühel pool lava oli väike ruum, kus valmistuti ette härra Amilcari jaoks korraldatud elu teatriks ning teisel pool lava oli Alexandre elutuba, mis oli sisustatud mõne tooliga. Kõige meeldejäävamaks eriefektiks oli kindlasti Riho Kütsar kuulsust kogunud kunstniku rollis, kus temast tehti intervjuu, mida filmiti laval ja näidati läbi projektori suurele ekraanile, samal ajal vaatas Alexandre renditud pere seda televiisorist ning kommenteeris pildilt näidatut. Kunstnikuna töötas Maarja Meeru. Kostüümid tundusid tänapäevased ning jätsid jõuka mulje. Ott Sepa mootorrattakiiver oli kaasaegne, kuid kui oleks tahetud rõhutada, et ,,Härra Amilcar" on
4) Vana-Kreeka teatri põhijooni Kujunes välja Dionysosele pühendatud koorilauludest. Algul etendused ehk draamad koori ja ühe näitleja vaheline dialoog. Hiljem lisanud veel mitmeid näitlejaid, ent koorile jäi siiski keskne roll. Draamad leidsid aset päeval vabas õhus hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Selle keskmes paiknes näiteplats ehk orkestra, mille taga enamasti puust lavakonstruktrioon (oli taustaks). Näitlejad vaid mehed, erirollide jaoks erinevad maskid. Eriefektiks kasutati kraanataolist seadeldist. Rahastajad rikkad valitud kodanikud. Kõik ettekandmisele pääsenud tööd pälvisid auhinna. Komöödiates igapäevane poliitiline elu, tragöödiad põhinesid aga tuntud mütoloogilistel süzeedel. Näitekirjanikud tuttavates tragöödiates toovad välja moraalse iva enamasti. Kreeka teatris tähtis 3 ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus. Sellest kasvanus välja kogu maailma teater. Tragöödia Sophokles, Aischylos.