Rooma klassikaline ajastu
katkestab nii vahekorra. Lesbia-lauludes on palju võluvat siirust ja tundeehtsust nii rõõmude kui
ka kannatuste kirjeldamisel.
Teise rühma moodustavad invektiivid, ründavad pilkelaulud, ja epigrammid. Neis õiendab
Catullus arveid talle ebasümpaatsete tegelastega, olgu need siis politikaanid, hoolimatud
äritsejad või viletsad poeedid. Paljude pistete märklauaks on Caesar ja talle lähedased isikud.
Eri grupi moodustavad pikemad palad: kaks epitalaamioni (pulmalaulu), kaks pisieepost ja
Kallimachose "Berenike loki" tõlge. Iseloomulik on neis Aleksandria luule õpetatud laad.
Nendegi keel on väga kaunis, kuid puudub Catulluse lüüriliste laulude intiimne võlu.
Värsivormidest on Phalaikose üksteistsilbik ning eleegiline distihhon domineerivad; esineb ka
jambilisi mõõte, nagu koliambi, näit. VIII, ja jambilist trimeetrit, s.o. kuuejalalist jambi, näit.
XXIX
annaabi.ee 
