Ägeda kulu korral on haiguse esimesteks tunnusteks kõhuõõnevesitõbi, punnsilmsus ja soomuste turritamine. Sel juhul kulgeb haigus kiiresti (23 nädalat) ja lõpeb 8090% kalade hukkumisega. Kroonilise vormi korral esinevad kalade kehal visalt paranevad haavandid ning kalade hukkumine on tunduvalt väiksem (40%). Kalade massilise haigestumise ja kliiniliste tunnuste olemasolu korral saab haigust diagnoosida nende tunnuste ja episootoloogiliste andmete alusel. Et punataudile omased kliinilised tunnused (kõhuõõnevesitõbi, haavandid keha pinnal jt) võivad esineda ka teiste haiguste korral, tuleb diferentsiaaldiagnoosiks korraldada bioproov. Selleks isoleeritakse osa haigeid kalu väikesesse tiiki või basseini ja pannakse nende juurde terveid kalu. Tüüpiliste haigustunnuste kujunemine lisatud kaladel kinnitab diagnoosi õigsust. Tõrjeks tuleb eelkõige vältida nakkuse sissetoomist tiigimajandisse
Haiguse välised tunnused on kalaliigiti erinevad. Vikerforellil täheldatakse kehapinnal haavandeid ja verevalumeid ning punnsilmsust (foto 25). Angerjal esineb uimedel verevalumeid, kehapinnal haavandeid ja naha hüpereemiat anaalava ümbruses. Lahangul täheldatakse vikerforellil neerudes põletikku, tugevat aneemiat ja vere valumeid lihastes, angerjal aga sooltoru ja siseorganite põletikku. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja episootoloogiliste andmete ning bakterioloogilise uuringu tule muste alusel. Merekalade haigestumisel ei ole tõrjet võimalik teha. Võib vaid suuren dada kalade väljapüüki ja surnud kalade kogumist. Sumpkalakasvatusmajandeis tuleb järgida eriti hoolikalt veterinaareeskirju ning perioodiliselt sumpasid desinfitseerida ja päikese käes kuivatada. Välja on töötatud ja kasutusele võetud polüvalentne vaktsiin. Vaktsiini kasutatakse koos söödaga,
annaabi.ee 
