VANAKREEKA TEATER
katarsise (kr katharsis 'puhastus'), s.t vaataja vabaneb erutusest, tema hing puhastub,
tunded õilistuvad.
Kuna antiikteatris etendusel vaheaegu polnud ning koor kohalt ei lahkunud,
kujunes loogiliselt välja nii, et tragöödia tegevus pidi toimuma ühe päeva jooksul ja
samas kohas. 16. sajandil hakati seda põhimõtet nimetama aja- ning
kohaühtsuseks. Aristoteles rääkis ka tegevusühtsusest, eelistades niiviisi
ülesehitatud draamasid episoodilistele.
Vanakreeka draama kirjutati värssides. Dialoogides kasutati jambilist trimeetrit, mis
koosnes kolmest meetrumist, igaühes kaks jambi: ------------
Vahel asendati värsi algupoolel lühike silp pikaga ja pikk kahe lühikesega.
Teatris esinemine oli prestiizne ning näitleja seisus auväärne, sest teatrietendusi käsitati
osana riiklikust kultusest. Näitlejaiks võisid olla vaid vabad kodanikud ning neile anti
teiste kodanikega võrreldes eesõigusi, näiteks vabastati maksudest
annaabi.ee 
