sellise olukorra puhul 9) Neeluärritus võimalus ise okse esile kutsuda (näpud kurku) Oksendamisele eelneb iiveldus tugev süljevool, higistamine, pupill laieneb. Esimesed oksendamisliigutused on häälekad öökimine. Kontraheerub kaksteistsõrmiksool ja magu, avanaeb söögitoru alumine sulgurlihas, hingamine peatub, surve kõhuõõnele suureneb ja mao sisaldis surutakse söögitoru antiperistantiliste liigutustega. Hingetoru kaetakse epiglottisega (kõripealis), et okse hingetorru ei satuks. Tugevama oksendamise korral võib kaksteistsõrmisksoole kaudu väljuda sapp(rohekas). Oksendamisega kaotab inimene palju happelisi aineid, mistõttu võib tekkida lühiajaline alkaloos. Nuuskpiiritust 10 tilka poole klaasi vee peale kutsub oksendamise kohe esile! mõjub kainestavalt. Seedimine peensooles Peensool on kõige mitmekesisema funktsiooniga seedekulga osa
nii alalõuas kui ka keeles võib keele tahapoole paiknemisel põhjustada hingamisseiskust. Veresoonterikkad igemed ja väikelaste puhul õrnalt kinnitunud hambad võivad juba väikesel manipulatsioonil põhjustada verejookse (Reisdorff jt 1993). Epiglottis on suurem, jäigem ja horisontaalsem, V-kujuline, mis järjest arenedes on täiskasvanu eaks U-kujuline (Tsaikina 2005). Paikneb tagumiselt 450 nurga all, seega vertikaalsemalt ja keelepärale lähemal. Kõik need tegurid muudavad epiglottisega manipuleerimise keerulisemaks (Kallas jt 1999). Kõri asetseb kõrgemal, häälepaelad nõgusamalt, mis teeb nende nägemise raskemaks ja ühtlasi muudab pimesi intubeerimise raskemaks või isegi võimatuks. Kõrisõlm on hingamisteede kitsaim koht ja on täielikult ümbritsetud kõhrega, samas kui lejäänud hingamisteed on pehmed. Kaheksandaks eluaastaks muutub kõrisõlm laiemaks ja seetõttu kaob fsioloogiline kaitse õhulekkeks intubatsioonitoru asetamisel
annaabi.ee 
