Inimene suudab vastavalt keskkonnale ennast kujundada. Inimesed on ainulaadsed seetõttu, et igaühe geneetiline programm on ainulaadne omamoodi, ja ka seetõttu, et me käitume paindlikult kohaneme keskkonnaga erineval moel. Paradoksaalselt on selle paindlikkuse meie käitumisse programmeerinud meie geneetiline päritolu. Samas Jaanus Remme,Tartu Ülikooli dotsent filosoofiadoktor, Eesti TA KBFI teadur väidab, et elu ei põhine ainult geenidel. Elujõudu, müstilist vis vitalist ehk entelehhiat on sajandeid peetud kõige elusa lahutamatuks koostisosaks. Küll on teda seotud organismi erinevate osade ja kehamahladega, hiljem on arenev teadus teda paigutanud mikroskoopi listesse rakustruktuuridesse ning seostanud teda eriti sageli just pärilikkusmehhanismidega. Tänapäeva geneetika ja biokeemia sunnivad seda salapärast jõudu taganema. Päriselt kadunud see visa tung aga siiski ei ole. Lühidalt võiks vis
kuud kirjad, kus pakuti üllatavaid lahendusi näidendi arvatavale šifreeritud tähendusele. Tegelikult, ehkki nad seda ise ei teadnud, olid nad lahendamise lõbuks mõistatuse ise leiutanud. Luuletust võib küll seletada, uurides selle koostisosi ja sünnipõhjuseid; ja seletus võib olla mõistmisele vajalikuks eelastmeks. Aga enamikul juhtudel on luuletuse mõistmiseks vajalikum püüda hoomata selle sihte, selle entelehhiat. Kriitikavorm, kus liigne toetumine põhjuslikele seletustele on suurimaks ohuks, on võib-olla kriitiline biograafia, eriti kui elulookirjutaja täiendab oma teadmisi välistest asjaoludest psühholoogiliste oletustega sisekogemuse vallas. Kriitik või biograaf, kes pole õppinud ja praktiseeriv psühholoog, vaid rakendab oma uurimisobjektil üksnes psühholoogide kirjutatud raamatute lugemisest omandatud analüüsioskust, võib asjad veel rohkem sassi ajada.