rehetoa ulatuvatele partele kuivama - mõne aja möödudes alustati rehepeksuga, mis oli väga raske töö - reht peksti erilise puust töövahendiga – koodiga - kootidega löödi viljaterad vihkudest välja Sügisel koristati põldudelt ka juurvili Talvised tööd Naised - ketrasid - kudusid kangast - õmblesid riideid Mehed - tegid peamiselt puutööd - käisid metsas puid tegemas ja palke vedamas Koos lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja naljajutte Mõisavooris käimine – mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks Talurahva talutööd pildis Rehielamu ehk suitsutare Palkidest ehitatud elamu Koosnes kahest suurest poolest: rehetoast ja rehealusest Katused roost või õlgedest Vanematel rehielamutel ei olnud korstnaid ega aknaid Suur reheahi --- rehetoa seinad olid paksult nõgised; reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti vaskkateldes toitu
vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga terad tuli viljapeadest eraldada. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega. Talvel naised ketrasid, kudusid ja õmblesid. Mehed tegid puutööd, sest igapäevased tarberiistad valmistati ise. Selliste perega koostehtavate tööde juures lauldi rahvalaule ja räägiti ennemuistseid lugusid. Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda. Kiirete talutööde tegemiseks korraldati talgud kutsuti kokku naabrid ja tuttavad, et töö saaks üksteist abistades kiiremini tehtud. Need tööd olid metsavedu, heinategu, rukkilõikus, hoonete ehitamine, sõnnikuvedu, kartulivõtt. Kutsuja andis talgulistele süüa. Õhtul pärast tööd lõbutseti. (4)
Kuigi suvi ja sügis möödusid kibekiirelt töötades, jätkus tubaseid tegemisi ka talveajaks. Pikkadel talveõhtutel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Veel tänapäevalgi on eestlaste rahvarõivad tuntud ja kõrgelt hinnatud. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Selliste perega koos tehtavate tööde juures lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja nalju. Talvel käidi ka metsas puid lõikamas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otse igale poole. Lisaks kulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Rohkesti oli tööd talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi
silmadesse liig palju vaatab. Ta tegi umbusaldusega Paganini elu põrguks ja piinas teda ühte puhku. Viimaks lahkus Paganini temast, aga jättis poja endale. Välismaale läks Paganini alles 1828. aastal. Suurel muusika-kangelasel oli palav igatsus kõrgeks peetud komponisti Beethovenit Viini linnas tundma saada. Aga hiljaks oli ta jäänud Beethovenit näha, sest see oli juba ligi aasta enne seda surnud. Viinis oodati Paganinit suurel põnevusel. Nagu ennemuistseid juttusid räägiti tema viiulimängust, aga see ei olnud midagi selle vastu, mis Paganini teha võis. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Kõige keerulisemad ja vigurlisemad kohad ja välgukiirused jooksmised ülevalt alla ja alt üles läbi pooletoonide olivad Paganinile kerged nagu lapsemäng. Pikalisemate kohtade juures laulis viiul kõige armsamatel helidel. Üks ajaleht kirjutas Paganini kohta nõnda:" Kui mängukoor esimese tüki oli mänginud, siis
Luuletused ,,Sõjapime", ,,Tänaval". Pärisosa ehk kuidas peab elama. Luule muutub filosoofiliseks. Samal ajal tõlkis Maeterlincki ja Baudelaire'i, tutvus Dostojevskiga. 1924 kolis Tallinnast Keila-Joale. 1925 Tallinna elanik. 1933 vabaneb maja Nõmmel. Underi puhkekohtadeks oli Pühajärve ümbrus, ka Hiiumaa (Kassari). Populaarsed sihtkohad Toila, Narva-Jõesuu, ka Pärnu. Tegeles keeleõppega Wiedemanni sõnaraamatu abil (eest-saksa sõnaraamat), luges Kreutzwaldi ,,Ennemuistseid jutte". Kõrgperiood oli 1923 1935. Luulekogud ,,Hääl varjus", ,,Rõõm ühest ilusast päevast", ,,Õnnevarjutus" - ballaadid, ,,Lageda taeva all", ,,Kivi südamel". Underi ballaadidel on jutustav sisu. Aluseks on Piibel, ajalugu, muistendid. ,,Õnnevarjutuses" on 12 ballaadi. 1927 ,,Hääl varjus" ja 1928 ,,Rõõm ühest ilusast päevast" sisaldasid eelnava viie aasta loomingut. Teemad: surma paratamatus, sotsiaalne viletsus, üksindus, kodutus, unustatus. Seal on visandid
Faehlmann tulevase eesti eepose põhisündmustiku: on kirjeldatud vana Kalevi surma, kalmukivide kandmist ja Ülemiste järve teket, kolme venna viskevõistlust, Kalevipoja käike Peipsi taha, võitlust sortsidega, Assamalla lahingut, kangelase mõõgasurma ja surmajärgset ülesannet. Nee dlood on Faehlmannil esitatud raamjutustusena: juhuslik võõras satub kevadööl õitsitule ääres istuvate talupoegade hulka kuulama ennemuistseid pühaks peetud lugusid, mida jutustab lumivalge habemega vanamees. 1840. aastate keskpaiku värsistas Faehlmann saksa keeles paar episoodi muistendist ,,Vanemuise lahkumine" ja pöördumise laulujumal Vanemuise poole (,,Laena mulle kannelt, Vainemoinen!"). Võimalik, et tal mõlkus meeles saksakeelse eesti värsseepose loomine. Kreutzwald kasutas Faehlmanni visandeid hiljem eepose ,,Kalevipoeg" koostamisel. RAIMOND KAUGVER (25
annaabi.ee 
