too ei ajaks tulevast abikaasat segi toidupalukesega. Isane läheneb emasele aeglaselt ning kui too on paaritumisvalmis, püsib ta liikumatult paigal, lastes väiksel isasloomal endale selga ronida. Isane on emase seljas pea tagapool ning veidi küljetsi, et lõugkobijate lõpus asuvad kopulatsioonivahendid emase tagakeha kõhupoolel suguavasse viia. Emane ei lase end sellest sugugi häirida ja võib samal ajal kasvõi saaki püüda. Emased huntämbliklased on ennastohverdavad emad. Peale paaritumist otsivad nad turvalise paiga ning koovad sinna võrgust aluse, millele munevad munad, seejärel mässivad selle kookoniks. Kookon koos munadega kinnitatakse tagakeha lõpul paiknevatele võrgunäsade külge, kuhu see jääb 2-3 nädalaks, mil pojad munades arenevad. Huntämbliklastel on sageli hulgaliselt poegi, nad katavad oma keha mitme kihina, kuid munad ei tohi katta silmi, sest need on vajalikud saagi püüdmiseks. Pardosa perekonna huntämbliklased kannavad seljal u
kookoniks, mis peidetakse kusagile pimedasse varjulisse kohta, kinnitatakse pesa seinale või vormitakse pallisarnaseks ja kantakse endaga kaasas. Munade arenguperiood on tavaliselt 2-3 nädalat. Inimesel aga viljastatud munarakk areneb emakas ning järglase arenguperiood on 9 kuud. Kookonit või ,,pesa" kaitseb emaämblik ägedalt senikaua kuni väikesed ämblikud kooruvad. Osad emasämblikud on ka ennastohverdavad emad ja kaitsevad ,,pesa" mistahes ohu eest. Pärast koorumist väikesed ämblikud lahkuvad, kuid enne suguküpseks saamist peavad oma kesta mitmeid kordi vahetama. Naine aga kaitseb oma last raseduse ajal mitte juues, suitsetades ja muid mõnuaineid tarbides. Pärast sündi aga hoolitseb enamasti ema koos isaga oma lapse eest tema täisealiseks saamiseni. Ennastohverdava emana käituvad ka vahel naised, kes on valmis surema selle eest, et tema laps jääks elama.
Lumekratt osutus aga romantikuks, kes jutustas Hansule erinevaid lugusid armastusest, kuni ära sulas. Hansul ei õnnestunud krati tegemisel Vanapaganat tüssata ja too saigi mehelt sõstramahla asemel kolm tilka verd. Seepärast keeras põrguline Hansul kaela kahekorra. Kuna Hansu oli omakorda armunud Liina, kes meest igal õhtul libahundina mõisa ääres metsas luuramas käis, kui mees preili akna taga aega viitis, tahtis neiu end peale kupja surma ära uputada. Mõlemad olid ennastohverdavad, unistajad, truud. Paljud teoses kujutatud inimtüübid esinevad sarnaselt ka tänapäeval. Muna Ott oli mitmekülgne, uskmatu, põhimõteteta, kohanemisvõimeline mees. Temal ei olnud vahet, kas töötas Vanapagana või kirikuõpetaja heaks, tõmbas mõlemaid ninapidi. Samas aitas ta teisi ning jagas nendega oma varandust, näiteks kõrtsis. Tänapäeval käituvad sama põhimõttelagedalt mõned poliitikud ja ärimehed. Jaan oli noor,
annaabi.ee 
