17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks tähelepanuväärseimaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, aadlikud ning pastorid. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks. Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid Kristuse ristilöömine ning Kristuse ülestõusmine. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ning aadlike epitaafe.
puuduvad, mistõttu võib arvata, et maailmas on veel rohkem sveitse. Eesti rahvuslik maalikunst- esimesena huvitus saartest Johann Köler, kes maalis palju Hiiumaa-ainelisi maale. Tema tuntum maal on kunstniku sünnikoht. 1898 vennad Paul ja Kristjan Raud Muhus. 1892 Amandus Adamsoni esimene kalurieluaineline figuur ,,Muhu kalur". Saaremaale jõuti 20. sajandi algul. Saaremaa ainest on põhjalikumalt käsitlenud Konrad mägi. Kuulsaim: maastik kellatorniga. Enimkujutatud kohad Eesti maastikumaalis on Saaremaa, Kasaritsa, Lõuna-Eesti, Pühajärv, Viljandi järv, Lahemaa. Jne. Johannes Uiga maalis kogu aeg pühajärve ning leidis oma otsa ka seal. Kaardid kultuurigeograafias- geograafid armastavad kaarte ja kaardid on üheks peamiseks geograafi töövahendiks. Ruumiline mõtlemine, mida saab esitada kõige paremini kaartidel on üks peamisi nähtusi, mis eristab geograafiat paljudest teistest teadusharudest. Kaardid on teatud hetke parimad kajastajad
annaabi.ee 
