jooksul saavad defenssidest iseloomujooned, mida on raske muuta. Üheks selleks võib olla agressiivsus. Nartsissismijärk on lapse varajasi psüühilisi arengujärke. Sel ajal hakkab ta hooldajast eemalduma ning tal kujuneb arusaam, et ta erineb teistest. Minakesksus ja sõltuvus 4 muutuvad kiindumuseks teise inimesse ja võimeks teda hinnata, kujutlus kõikvõimsast minast muutub terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks. Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline kasvõi teist inimest tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik
Suhetes ilmnevate hälvete raskeimaks tagajärjeks on niinimetatud nartsissism, haiglaslik eneseimetlus. See on eneseväärikustunde ja inimsuhete hälve. Nartsissismijärk on lapse varajasi psüühilisi arengujärke. Sel ajal hakkab ta hooldajast eemalduma ning tal kujuneb arusaam, et ta erineb teistest. Minakeskesus ja sõltuvus muutuvad kiindumuseks teise inimesse ja võimeks teda hinnata, kujutlus kõikvõimsast minast muutub terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks. Igapäevakeeles kasutatakse sõna nartsissism väga erinevas tähenduses, selle abil seletatakse kõike: uute rõivaste muretsemist ja võõruspidude korraldamist, rääkimata uue peegli ostmisest. Psühholoogias on nartsissismil siiski väga täpne sisu. Täiskasvanu tervet eneseväärikustunnet ei nimetata nartsissismiks; nartsissism on raske psüühiline hälve, sel juhul on väikelapse
turvatunnet, võimaldades kindlamalt arvestada edaspidisegi toetuse, ustavuse ja mõistmisega. Pikemateks inimsuheteks on peetud õdede- vendade suhteid, mis kestavad varasest lapsepõlvest vanaduseni, ületades vanemate eluea. Ühine lapsepõlv, jagatavad mälestused ja kogemused teevad õdedest-vendadest potentsiaalsed kaaslased hilisema elu rasketeks hetkedeks. Lapsel kujuneb perekonnas kindlustunne, sest tema eest kantakse hoolt ja vähehaaval muutub see kindlustunne eneseusalduseks. Lapsele on tähtis, et ta tunneks maailmas ennast turvaliselt. Samas ei tohi unustada, et maailm koosneb peale heade asjade ka halbadest asjadest ning vanemad peavad olema keskkonna vahendajateks. Vanemate võimuses on tagada lapsele turvalisus, samas näidata, et maailm ise ei pruugi olla turvaline. Alati ei pea mõtlema nii, et kui last kasvatab üksikhooldaja või töötu perekond, siis ei tunne laps ennast turvaliselt.
annaabi.ee 
