Egon Schiele
ekspressiivus on viidud viimse piirini ja raske on näha neil autoportreedel portreteeritavat
ennast. Schiele püüdis põgeneda kindlalt piiritletud isiksuse eest. Peamised tunnusjooned
portreedel on kõhn kehaehitus, väänlevad poosid, karmid ja kummalised näoilmed ning just
kui elektrisoki saanud püstised juuksesalgud. Enamasti on keha paljas, et anda täielikult edasi
isiku ekspressiivsust. Kokkuvõttes meenutasid need portreed n-ö eneseteatrit, kus modernne
kunstnik kehastas mitut isiksust korraga. (Steiner, R. 1993)
Joonis 1. Autoportree pea ümber väänatud käega Joonis 2. Masturbatsioon 2
(allikas: www.egon-schiele.net/)
Paljusid õpetlasi on paelunud küsimus miks huvitas Schielet kõige rohkem just autoportreede
tegemine ja seejuures pöördumine dramaatilise ja esteetilise kujutamise poole. Seda võib
selgitada näiteks modernismi võidukäiguga, millega kaasnes kunstniku individualismi, valu,
annaabi.ee 
