Eesti siseveekogude seisund
oluliselt vähendab süsihappegaasi ja suurendab hapniku hulka vees.
Sügavamates veekihtides on pH tavaliselt väiksem, kui ülemistes, seda eriti
vegetatsiooniperioodil. Vee pH omab suurt tähtsust keemiliste protsesside mõjutajana. On teada, et kui
väävelvesinikku on palju ning hapnik puudub või on seda vähe (O 2 alla 1,5 mg/l) hakkab tekkinud
kaltsiumfosfaat lahustuma ja põhjasetetest tuleb uuesti ringlusesse fosfor. Sellega algab järve
enesereostumine. See protsess toimub juba praegu peaaegu kõikides kihistunud veega Eesti
väikejärvedes. Rohke ammooniumlämmastiku korral moodustub leeliselises keskkonnas ammoniaak,
mis on kaladele äärmiselt mürgine.
Ökosüsteemi seisund
Järve ökosüsteemi hindamisel on oluline ka selle gaasi-, eriti hapnikureziim. Ideaalsel juhul on
aastaringselt küllastumusele lähedane hapnikusisaldus terves veesambas. Paraku sellist olukorda Eesti
järvedes ei esine
annaabi.ee 
