VESTLUSANALÜÜS Sotsiaalse elu nähtus. Eesmärk leida vestluse ehituse mehhanismid ja neid juhtivad reeglid ja normid. Materjalide kogumiseks on informandid, salvestised, taustaandmed, transkriptsioon. Suhtleja voor toetub sellele, kuidas ta analüüsib partneri eelnevat vooru. Kõik jooned on tähenduslikud üneemid, pausid, intonatsioon. Vestlust korrigeerivad vooruliigendused, sekventsiliigendused(kordamised), parandusliigendused(suhtlemisel tekkinud raskused, eneseparandused, teiste parandused). Vestlusanalüüsi osade hulka kuuluvad ka vooruvahetus, naaberpaarid(küsimus-vastus), kiilungid, topelt liikmetega lausungid(korratakse samu sõnu), täpsustusjätke, tihvtkonstruktsioon, eelteema, peegelkonstruktsioon, sõnatuletus, raie. Lause on grammatiline tervik = sõnad+laused. Tuumaks on alati verb. Lausung on kõne pisim terviklik suhtlusüksus (nt lause, hüüd, käsk). Terviklikkuse määrajate hierarhia 3 teooriat: 1)keskne terviklikkuse alus on süntaks; 2)
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses |8 Kuna need tingimused (suulisus (lineaarsus, kustutamatus, seotus tempoga), dialoogilisus, seotus mäluga, sünkroonsus, multimodaalsus) ei ole suulisest keelekasutusest põhimõtteliselt kõrvaldatavad, siis mõjutavad nad kõiki keeli samas suunas ja loovad suulise keele universaale, millega seotud jooned on ühesugused kõigis keeltes. Üheks selliseks universaaliks on nt eksplitsiitsed eneseparandused. Kuna need tegurid panevad suulisele keelele peale ennekõike piiranguid, siis võime öelda, et suulise teksti tegemise tingimused kokku on ennekõike kohustav mõjur. Kirjalik vorm ja kirjateksti tegemise tingimused annavad meile kordades enam aega teksti teha ja lugeda, lubavad kustutusi ning ei nõua dialoogi. Kokkuvõttes kohustab kiri palju vähem ja lubab palju enam. Kirjalikkus on pigem tugev võimaldav mõjur.
Kasutamine: · Korpus jaguneb eri piirangutasemetaga alaosadeks · Uurijad saavad kasutada suuremat osa salvestusi teadus- ja õppe-eesmärkidel · Kasutajad peavad allkirjastama konfidentsiaalsuskohustuse · Otsingumootor sõnavormide leidmiseks. 23. Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga. · Süntaks: keskne erinevus suulise ja kirjaliku keele vahel. Morfosüntaks on kirjas ja kõnes sranane. Eneseparandused. Eripärased lausekonstruktsioonid. · Kõnesüntaks: sidendite erinev paigutus, edasilükkamised, ümbertegemised, sulatused, üldlõpp+ seletus, sabalisanudsed pärast lausepiiri, et-otsene kõne. · Partiklid: Annavad teada, mida kuulajal on oodata algavas voorus: ütlen uuesti ümber: et; esitan põhjuse, seletuse: et, kule, vata; vahetan teemat: nii, kule, ota; lähen vestluse peateelt kõrvale: või, ota, ei jah; lähen peateest kõrvale, alustan
annaabi.ee 
