„Kas meil on õigus oma õnne pärast teisi õnnetuks teha?“
Siiski tegi Juulius ka otsuseid, mis tegid õnnelikuks Emmi, kuid polnud meelepärased talle
endale. Juulius oli valmis minema leeri ja tunnistama usku, mida ta ei uskunud, et Emmiga
abielluda. Samal põhjusel andestas Juulius Emmile rumaluse ja harimatuse. Oma poja nimeks tahtis
Juulius panna Aleksander, kuid Emmi ja mamma Neideri arvates pidi poja nimeks saama Karl. Ka
selle ohvri oli Juulius valmis oma naise õnne nimel tooma.
Nendele väikestele eneseohverdustele vaatamata, oli Juulius valmis tooma ka suuremaid. Ta
oleks oma õnne pärast igavesti Emmist lahkunud ning otsustas minna Peterburgi Annat otsima,
hoolimata Emmi tulevikust. Juulius oleks saanud elada õnnelikku elu koos haritud naisega ja tema
pojaga. Gennaadi Treifeltiga kohtumine aitas Juuliusel aga mõista, et tal pole kuhugi minna, sest
teda ootab koju armastav naine. Ta otsustas esimese rongiga tagasi Tallinnasse sõita ja Emmile
sellest vahejuhtumist mitte kunagi rääkida