Nimetused Vadjalased on Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti, põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e.Kr. Vadja keel on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel. Vadjalastega seostatakse alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid ,,tsud" ja ,,vod" etnonüüme. Vadjalaste enesenimetuseks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvas, vadjakko ja maavätsi. Asuala Keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Kõige ulatuslikum dokumenteeritud vadjalaste nn. etnograafiline asuala hõlmas 19
Nii sürja- kui permikomide enesenimetus on komi. Sageli lisatakse sellele etnonüümile mõni täiend, näiteks komi-mort 'komi inimene', komi-otir 'komi inimesed', komi-voitõr 'komi rahvas'. Varem nimetati sürjakomisid vene keele eeskujul sürjaniteks (vn zõrjan) ja permikomisid permjakkideks (vn permjak). 1920.-1930. aastail loobuti Nõukogude Liidus neist vananenud etnonüümidest. Sürjakomisid hakati nimetama komideks ning permikomisid permikomideks (komi- permjaki, see on saanud ka enesenimetuseks). Rahvusvahelises teaduskirjanduses esinevad vanad nimetused paiguti tänini. Komi tähendas algselt ilmselt "inimene". Venekeelne etnonüüm zõrjan lähtub tõenäoliselt mansikeelsest komide nimetusest saran. Venekeelne rahvanimetus permjak on ilmselt tuletatud komikeelsest sõnast parma 'kuusemetsaga kaetud kõrgendik'. Samast sõnast lähtub ka toponüüm Perm (muinasskandinaavia Beormas, Biarma). Sõna Perm on 14
annaabi.ee 
