A1 ja A2-algtasemel keelekasutaja B1 ja B2-iseseisevb keelekasutaja C1 ja C2-vilunud keelekasutaja Need tasemed jagunevad veel alamtasemeteks. Näiteks tase A1 sisaldab kursusi A1.1,A1.2 ja A1.3 ja tase A2 sisaldab kursusi A2.1 ja A2.2 Keeleoskust kirjeldatakse osaoskuste kaupa: mõistmine, kuulamine ja lugemine. Keelepass annab ülevaate isiku võõrkeel(t)e oskuse kohta antud ajahetkel. Hinnang võib põhineda nii eksami tulemustel, kursusel saadud hindel kui ka enesehinnangul, kuid peab olema esitatud EN-i keeleoskustasemete süsteemis. Seetõttu on keelepassi kohustuslikuks osaks enesehindamise. Keelelugu hõlmab nelja osa: 1. Keele õppimise eesmärgid – põhjused, miks mingit keelt õpitakse. 2. Keele õppimise ajalugu – keele õppimise kogemused ajalises järjestuses. 3. Olulisimad keele- ja kultuurialased kogemused. 4. Keeleõppe praegused ja tulevased raskuspunktid – mida praeguste teadmistega osatakse ja mida tulevikus osata tahetakse (planeerimine).
Näiteks pereprobleemid, keerulised suhted või liiga kõrged eesmärgid võivad viia madala enesehinnanguni. Mõistmine, et enesehinnagut saab tõsta, on juba suur samm edasi. Tähtis on ka teada, mis enesehinnagut alla viib ja mis seda tõstab. Pidev kriitika võib enesehinnangule halvasti mõjuda ja alati ei tule see sugugi teistelt! Mõnel teismelisel on "seesmine kritiseerija" sisehääl, mis leiab kõiges halba, mida ta ka ei teeks. Ja sellises keskkonnas on enesehinnangul loomulikult raske kasvada. Mõni on oma kriitilise hääle kujundanud vanema või õpetaja järgi, kelle arvamus on neile oluline. Hea on see, et seda seesmist häält saab ümber kasvatada, ja kuna see on sinu enda hääl, saad sina ise olla see, kes otsustab, et nüüdsest annab ta ainult kontstruktiivset tagasisidet. Vahel aitab, kui selgitada välja kõik ebareaalsed eesmärgid, mis sinu enesehinnangut võivad mõjutada. Kas sa soovid olla kõhnem? Targem? Populaarsem? Sportlikum
. 2. Hinnanguline- enesehinnang; vastandina eelnevale käsitletakse siin seda kui üldist reflekteerivat hoiakut (hinnangulist), mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab. NB! Inimene ei kirjelda end kunagi neutraalselt, see on alati hinnanguline Enesehinnang on üks peamisi psühhol.heaolu säilitavaks teguriks Puudub ühtne definitsioon. (17 eri lähenemist minakontseptsiooni määratlemisel) Enesehinnangul on palju sünonüüme. Sisemise kooskõlalisuse teooria: self consistency; Inimene kaldub omaks võtma sellist informatsiooni, mis on kooskõlaline tema varasemate kogemustega. (nt madala e.h.-ga inimesed tunnevad end neg tagasiside puhul isegi paremini, kuna see läheb kokku pildiga, mis nad endast on loonud.) Eneseupitamise teooria: self-enhancement; Inimene soovib suhtuda endasse võimalikult positiivselt. Ta püüab pidada end teistest paremaks, kallutada infot enda
Teema valikul lähtuti suuresti selle aktuaalsusest. Probleeme, mis on tihedalt seotud enesehinnanguga, on viimasel ajal meedias palju lahatud. Peamisteks probleemideks, mis autorit tööd kirjutama ajendasid, olid viimasel ajal noorte inimeste seas suurenenud ,,appihüüded", mis on kindlasti tingitud ka madalast enesehinnangust. Üheks näiteks koolitulistamised, mis lõppesid mitmete süütute inimeste surmaga. Kindlasti oli suur osa selliste traagiliste juhtumite seas enesehinnangul, mis ei lasknud noortel end eluks väärilistena tunda ning ajendas neid selle eest teistele ,,kätte maksma". Samuti on viimase aja majanduslangus ja suur töötute arv põhjus käsitlemaks enesehinnangu teemat. Madala enesehinnanguga inimesed ei astu enda eest piisavalt välja ning kannatavad kindlasti palju enam tööstressi all, sest hetkel jagub töökohti vähestele ning selle nimel ollakse valmis taluma nii mõndagi, mida võib-olla paremal majanduslikul ajal ei talutaks.
õieti on ja kus on nende koht maailmas. Suhtumine endasse on seotud mitmete teguritega, nagu keskkond, väljanägemine, ootused ja kogemused. Näiteks pereprobleemid, keerulised suhted või liiga kõrged eesmärgid võivad viia madala enesehinnanguni. Pidev kriitika võib enesehinnangule halvasti mõjuda - ja alati ei tule see sugugi teistelt! Mõnel teismelisel on "seesmine kritiseerija" - sisehääl, mis leiab kõiges halba, mida ta ka ei teeks. Ja sellises keskkonnas on enesehinnangul loomulikult raske kasvada. Mõni on oma kriitilise hääle kujundanud vanema või õpetaja järgi, kelle arvamus on neile oluline. Hea on see, et seda seesmist häält saab ümber kasvatada, ja kuna see on sinu enda hääl, saad sina ise olla see, kes otsustab, et nüüdsest annab ta ainult konstruktiivset tagasisidet. Vahel aitab, kui selgitada välja kõik ebareaalsed eesmärgid, mis sinu enesehinnangut võivad mõjutada. Kas sa soovid olla kõhnem? Targem? Populaarsem? Sportlikum
................. 9 2 SISSEJUHATUS Toetudes Põhikooli riikliku õppekava (2011) inimeseõpetuse ainekavale valisin referaadi teemaks enesehinnangu. Valisin antud teema, sest leian, et enesehinnangule peaks rohkem tähelepanu pöörama, eriti murdeealiste seas, sest teismelised on sel ajal eriti tundlikud kõigi arvamuste suhtes ning see lööb neil enesehinnangu kõikuma. Enesehinnangul on suur mõju inimese elule ja mõni inimene ei oskagi võib-olla enda enesehinnangu kõikumisega kuidagi toime tulla, mistõttu soovisin ülevaatliku referaadi kirjutada enesehinnangu kohta. Referaat koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis on lahti kirjutatud, mis see enesehinnang on; teises antakse ülevaade enesehinnangu kujunemisest ja kolmandas tuuakse välja, mis on negatiivne ja positiivne enesessesuhtumine ning kuidas see väljendub.
kitsikuses pere lapsed jäävad tihti ilma hea hariduseta, mis omakorda põhjustab majanduslikku vaesust jne. Vaesuse arvestuses on üldjuhul esmaseks ühikuks leibkond, kuna eeldatakse, et leibkond jaotab oma ressursid liikmete vahel vastavalt nende vajadustele ja seega on kõik leibkonnaliikmed ühtaegu kas vaesed või mittevaesed. Vaesteks isikuteks loetakse kõik vaeste leibkondade liikmed. Vaesus võib olla subjektiivne ja objektiivne. · Subjektiivne vaesus põhineb inimese enesehinnangul. Subjektiivselt vaesed isikud tunnevad, et neil on raskusi oma rahaliste ressurssidega toime tulle ja elada vastavalt ühiskonnas kehtivatele standarditele. Subjektiivne vaesus sõltub lisaks leibkonna käsutuses olevatest ressurssidest veel elustiilist ja toimetulekuoskustest. · Objektiivset vaesust, mida võib määratleda nii sissetulekute kui ka kulutuste taseme kaudu. Sagedamini kasutatakse vaesuse hindamiseks sissetulekuid, kuhu juurde võib arvestada
tasakaal, hoolib iseendast: nii oma vaimust kui kehast, hoolib teistest inimestest. Vaimse heaolu saavutamise ja säilitamise eeltingimuseks on tervislik elustiil. Samuti peab igapäevaste kohustuste ning rõõmu ja rahulolu pakkuvate asjade vahel peab valitsema tasakaal. Kindlasti usun, et tervise mõistes on ülioluline enesehinnang. Ensehinnang räägib inimese toimetulekuoskuste kohta küllalt palju. Madalal enesehinnangul on negatiivne mõju meie üldisele terviseseisundile, suhetele, kui ka edukusele koolis, töökohal, elus üldse. Kõrge enesehinnanguga inimesed on enesekindlad, valmis oma vigadest õppima, väljendavad selgelt oma vajadusi, seisavad silmitsi oma hirmudega ning püüavad neid ületada. Pea meeles, et niikaua kuni sa iseendale ei meeldi, jäädki sa arvama, et ,,sa ei suuda ega saa...". Reeglina saab väita siinkohal küll, et kõrgema enesehinnanguga inimesed on valmis
uurimiseks kasutatakse enesekohaseid küsimustikke, mis tavaliselt sisaldavad nii kirjeldavaid kui ka hinnangulisi väiteid. Sellest tulenevalt on enesehinnangut keerukas eraldada erapooletust kirjeldusest bibg uurijad kasutavad sageli neid mõisteid sünonüümidena vaheldumisi. Probleemi sügavamaks analüüsimiseks on kasutatud enesekohaste küsimustike alternatiivina nn avatud küsimusi, võimaldades seeläbi uurida minakonseptsiooni seisukohalt olulisi aspekte, mis ei pruugi põhineda enesehinnangul. Greenwald on aga jõudnud oma kolleegidega (1988) järeldusele, et ,,enesehinnang on minakonseptsiooni lahutamatuks komponendiks isegi nendes uurimustes, kus kasutatavad mõõtevahendid ei tundu esmapilgul mõõtvat hinnangulist aspekti". Seega on järeldus üsna ilmne: kui inimene kirjeldab iseennast, siisei tee ta seda kunagi kiretult ja neutraalselt- enesekirjeldus on alati hinnanguline. Enesehinnangu psühholoogiline olulisus
See on paljudele inimestele probleemiks, kuid seda on võimalik ravida, selles mõttes, et seda saab tõsta. Ennast tuleb hinnata, kuna meid kõiki on üks ning igas meis on mingi eriline aspekt. Referaati tehes sain teada nii mõndagi ka enda kohta. Olin valinud teema, kus polnud väga palju informatsiooni raamatutes ning seega pidin kasutama ka interneti allikaid. Õnneks need kaks teemat olid omavahel seoses, kuna enesehinnangust sõltub hoiak. Ka hoiakutel, nagu enesehinnangul, on mitu alaliiki. Selge on see, et iga inimene elab oma elu täpselt nii nagu ta seda soovib. Öeldakse küll, et seda inimest ei muuda miski, kuid kõik on tegelikult kinni selles samas inimeses endas just tema mõtlemises. KASUTATUD ALLIKAD: Seamands. D.A 1996. Healing meditations for life. Logos Sõerd. J 1988. Psühholoogia alused. Tallinn: Valgus. Törnblom. M 2009. Enesehinnang. Tallinn: Kirjastus Varrak. Lindenfield. G 2010. Enesehinnang. Tallinn: Tänapäev. Cacciatore
tunned, et oled olemas. Eneseteadvus eristabki sind ümbritsevast maailmast. Tugeva ja pikaajalise stressi korral võib mõnikord tekkida iseäralik oma kehast võõrdumise tunne - kätt või jalgu, pead või selga hakatakse tajuma tundmatu, võõra, veidra ja ebamäärasena. 2 Lisa 1 Terje Aarna 7 Võrumaa Kutsehariduskeskus Referaat Enesehinnangul ja -austusel on stressiolukorras oluline osa. Kõrge enesehinnang aitab pingele paremini vastu panna, muudab reipamaks ja enesekindlamaks. Meeleolust ja enesehinnangust sõltuvalt hindad oma võimeid suuremaks või väiksemaks, näed end isegi peeglist ilusamana või inetumana. 2.4 Oma tuleviku tunnetus Tulevikutajus peegeldub perspektiivi ja lootuse tunne. Sellele, kes edasiselt elult ei julge midagi head loota, tundub tulevik nõnda "hall", et masendustunne võtab tahte tegutseda
vaimse küpsuse saavutanud-teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud arutelud iseenese üle algavad intensiivselt enamasti puberteedieas See aga veel ei tähenda , et nooremealiste elu on üks stabiilne kulgemine ja lihtsalt muretu väikelapse olemine ilma ennast ja eluolu teadvustama. Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-,7-,10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetappu kaudu ( Reiljan, 2009). 2. Enesehinnangu ja enesekindluse Enesehinnangul ja enesekindlusel on erinev tähendus ning on oluline nende kahe mõiste vahel vahet teha. Enesehinnang sõltub sellest, mida me oskame (see tähendab milles me oleme rohkem või vähem tubli) ja mida me suudame saavutada. Enesehinnang on seotud kindlate alade või oskustega ja saavutuste tasemega. Kui inimene mängib hästi jalgpalli või kirjutab hästi, on tal hea enesehinnang just neisse puutuvas, kuid see ei pruugi nii olla teistel aladel.( Õnnelikud lapsed, lk 23). 2
10 Normi mõiste on üks paljudest mõistetest, mis on osa sotsioloogilisest diskursusest. Hälbiv (deviantne) käitumine mittekonformsus (mittemugandumine) teatud normi või normikompleksi suhtes, mis on tunnustatud valdava osa inimeste poolt antud ühiskonnas (kooskonnas, rühmas). Esmane hälbimine käitumine määratletud hälbiva käitumisena teiste isikute poolt Teisene hälbimine põhineb enesehinnangul, mis on tekkinud teiste hinnangu põhjal; inimene ise identifitseerib end kui "hälvikut" Deviantsuse funktsioonid: · normide täpsustamine · solidaarsuse tunnetamine · rahuolematuse ümbersuunamine · probleemide identifitseerimine Deviantsuse düsfunktsioonid: · sotsiaalse korra lõhkumine · segadus väärtuste ja normide tõlgendamisel · ressursside raiskamine · usalduse kuritarvitamine NORMISÜSTEEM: 1. Normi olemus:
See sõltuvus kehtib ka sünnipäraste nähtavate omaduste suhtes: nii muutuvad meie sugu, ihuvärv, näojooned, pikkus jms kergesti minakontseptsiooni osaks, interaktsioonis teistega õpime ära nende omaduste tähenduse ja rolli meie kultuuris. Enesehinnang Enesehinnangu all mõistetakse inimese positiivseid või negatiivseid tundeid enda suhtes, eneseväärikustunnet. Kui valitsevad positiivsed kujutlused endast, siis on inimese enesehinnang kõrge, vastupidisel juhul madal. Enesehinnangul pole otsest seost tegeliku olukorraga. Enesehinnangu kujunemisel mängivad suurt rolli need omadused, mis on meile olulisemad. Kõrge enesehinnanguga isikud on optimistlikumad, nad seavad endale kõrgeid eesmärke, saavutavad elus rohkem ja tulevad üldiselt paremini toime ka mitmesuguste probleemidega. Madala enesehinnanguga isikud kalduvad pessimismile, elu viperused mõjuvad neile hullemini ja kokkuvõttes ei saavuta nad seda, milleks neil muidu potensiaali oleks. Enesehinnang mõjutab ka
osaleda majandus-, ühiskonna-, poliit- ja kultuurielus või nende võimaluste täielik puudumine. 2. Tavaliselt kirjeldatakse deprivatsiooni kui vaesuse ja ebasobiva eluruumi kasutamisega seotud nähtust. 3. Hindamiseks kasutatakse mingit standarti, mis on kogu elanikkonnale kättesaadav. Eestis näiteks pesemisvõimalusega eluase (2007.a. vaid 7% Eesti eluasemetest pesemisvõimaluseta). Standart on muutuv ajas. 4. Suhteline (relatiivne) deprivatsioon – põhineb individuaalsel enesehinnangul (Runcimann 1966). Hinnatakse ressursse, mida indiviid tahaks omada ja näeb et need on teistele kättesaadavad. Deprivatsiooni ruumiline iseloom Arenenud riikides on see eelkõige linna keskusega (siirdealaga) seotud nähtus Oluline roll deprivatsiooni tekkel on avalikul elamusektoril (council housing) Siebel (1984) eristab „kolme linna“: -‘international’ city - CBD -normal’ city - keskklassi linnaosad
- Tesser 1988, noorema õe/venna mõju enesehinnagule. Mehed oma teistsuguse võimetega noorema vennaga ei saa läbi, sest noorem on tavaliselt andekam. Enesehinnang ei ole elu jooksul püsiv omadus. Kuna sõltub keskkonnast, siis muutub vastavalt elus ette tulevatele sündmustele (ebaõnnestumised, nurjunud lähusuhted). Kui inimesel on kõrge enesehinnang, on tal kõrgem enesekindlus, parem tervis ja õnnelikkuse määr on kõrgem. Enesehinnangul on ka oma pimedam pool. - Kas kõrgem agressiivsus ja antisotsiaalne käitumine on seotud enesehinnanguga? Kas madal enesehinnang viib agressiivsuele ja antisotsiaalsele käitumisele? Ei ole ühtset arvamust ega seisukohta. Kõrge enesehinnaguga inimesed kipuvad teisi segama, vahele rääkima. Tajutud enesekontroll Mina-pilt jääb mõjutama sooritust. - Bandura, 2000, enesetõhusus inimese enda hinnang oma võimekusele
annaabi.ee 
