Eesti kirjandus II kevad
luulesse teatava horisontaalse kultuuritüübi (asjad ja väärtused on
asetatud ühele tasapinnale – maailamapilt pole hierarhiseeritud
maailmapilt).
Üks kategooria, mida on Üdi luule analüüsimisel kasutatud on teatraalsus.
Tekstid on ühest küljest hästi lavalt ettekantavad, aga on ka teatav
teatraalne paisutus koguaeg sees.
Kui Üdi lõpetab ja Viiding alustab. Toimub muutus ja selles muutuses võib
näha ka osalist eneseheitlust. See ei tähenda seda, et mingi stiil on
täielikult maha jäetud. Juhan Viidingu luule on selline luule, mida Üdi oleks
võinud kirjutada – see pole tüüpiline, kuid kuhugi servaalale mahuks ta
ära. Viiding aga kõiki Üdi luuletusi kirjutada ei saa. Laias laastus tähendab
seda, et Üdilikkuse tuum taandub, lorilaulu natuke jääb, siis mudiugi
tähendamissõnade pool tõuseb esile. Tähendamissõnu hakkab järjest
tulema ja nendega koos ka suuremat selgust ja ühemõttelisust
annaabi.ee 
