Sõda ja Saaremaa
tulid üha uuesti. Paremalt tiivalt murdsid punaarmeelased läbi ja kompaniid haaras hirm ning
Kurt Vetter jooksis koos kaaslastega seljataga paistva metsaveeru poole. Sinna oli ligi
kilomeeter ning kogu selle tee olid nad vastasele märklauks. Kes tabamuse sai ja omal jõul
edasi liikuda ei suutnud, see maha ka jäi. Metsa kogunes kaheksa meest, kelle mõte otsis
võimalusi sellest põrgust veel eluga pääseda. Haavatuna olnuks lootus saada evakueeritud,
kuid enesehaavamised tulid püssirohu jälgede tõttu sidumispunktis kohe ilmsiks. Nendel
puhkudel järgnes sidumisele kiire välikohus ja ,,reeturi" mahalaskmine. ,,Ehtsa" haava
hankimiseks tuli tulistada piisavalt kaugelt. Mehed tõmbasid paarikaupa loosi: kes saab haava,
kes peab tulistama. Kurt pidi tulistama ja aitas haavatu sidumispunkti. Järgmisel päeval
saadeti Kurt koos muude kokkukogutud sõduritega vasturünnakule. Enne, kui nad pidid taas
annaabi.ee 
