Vana-Kreeka: Kuulaja ja vaataja
pidustustel. Kreekas olid näitlejad ja kooriliikmed linnriigi kodanikud ning poeedid mängisid
ise oma draamades. Zürii liikmed valiti loosiga. Paralleelselt draamade esitamisega võeti
dionüüsiatel vastu kingitusi liitlastelt, kuulutati välja linnriigi heategijad jne. Dionüüsiad
pakkusid polisele võimalust näidata ennast oma liitlastele ning sellest tehti vaatemäng. Kuid
tragöödia oli midagi enamat kui vaid osa linnriigi korraldatud eneseesitlusest. Tragöödia
erakordne avameelsus andis polise kodanikele ainest järelemõtlemiseks, kuivõrd vastavad
nad ise oma ideaalidele. Siit selgub, miks kujutasid traagikud oma draamades ikka ja jälle
naiste jõudu ja raevu koduses sfääris. Tragöödia võis lavale tuua aktuaalseid poliitilisi või
moraalseid arutelusid, kuid üldjuhul pidid need olema varjatud ning vihjavad. Kuna tragöödia
integreerus linnriigi ellu on mõistetav, et demokraatia soodustas selle kunstiliigi arengut.