lõhustavad tehnoloogilised rajatised, kus lõhustumist suudetakse suhteliselt hästi kontrolli all hoida. Tuumajaamad on paratamatult kõrge energiakontsen-tratsiooniga seadeldised, kus untsumineku tõenäosus on seoses ühte ruumiossa kontsentreeritud aine ja energia hulgaga. Tuumajaamades on see kontsen-tratsioon paratamatult suur ja nagu näitab ajalugu, on sõltumatult ohutus-abinõudest ikka mõni koht, kust loodusjõud läbi murravad. Olgu põhjuseks katsetamishimulised energeetikud nagu Tshernobõlis või midagi muud probleemiks on see, et tänase tuumatehnoloogia puhul on elusorganismide genoomile liiga ohtlikud ained ja protsessid liialt õhukese seina taga. Kui tuumajaam oma elupäevad katastroofita lõpuni elabki, saavad probleemiks jäätmed. Nii tuumkütuse lagunemisjäätmed kui kasutamise käigus radioaktiivseks muutunud metallkorpuski. Sõltumatult kohast, kuhu jäätmed maetakse, oleks ikkagi tegemist liialt
sünnivad aastal 2100, elavad maailmas, kus nafta majanduselus ei domineeri. Isegi suured uued naftaleiud ei kõiguta seda loogikat: kui Brasiilia ranniku lähedalt tõepoolest õnnestub ammutada 33 miljardit barrelit, on see praeguse tarbimise juures globaalses mõttes vaid 1-aastane pikendus. Uute võmaluste otsinguil kasvava energiavajaduse rahuldamisel vastandavad taastuvenergeetikud end tuumaenergeetikutele. Kivisöele toetuvad energeetikud püüavad rääkida `puhtast söest', otsides võimalusi süsinikdioksiidi eemaldamiseks, sama käib põlevkivienergeetika kohta. On selge, et väga pikas perspektiivis võidab selle võitluse taastuvenergeetika, kuna tehnoloogia areneb järjest edasi, kuid lähiaastakümnetel säilub rohkesti söejaamu ning ehitatakse uusi tuumajaamu. Hoopis tugevam perspektiiv ärilises mõttes avaneb naftahindade tõustes Eesti põlevkivile
annaabi.ee 
