Tammsaare ja Gailit elulugu
siirusega, kuid ta täieneb ja areneb kiiresti üldise taseme suunas. Igatahes on talle ta mehe
Indreku õilsus ja inimlik väärtus täiesti suletud maailmaks. Jälle seega võõras, mehaaniline,
pimescatud hoiang elu suhtes, jälle mingi ebanormaalne hingeelu nina; muidugi ei ole Karin
enda ees süüdi, et ta säärane on. Kuid ka sellisena pole ta olemasolu õigustatud. Nii saab ja
kujuneb ta osa teoses ainult negatiivseks. Tema endaavaldused, kuju liigläheduse tõttu küll
vähem satiiriliselt värvindatud kui teistel siin mainitud ja mainimata tegelastel, on siiski kõige
paremini vaadeldavad pilke, satiiri kannalt; ja isegi see, et ta kõigist mehesõimamistest,
-petmistest, koguni abielurikkumisest hoolimata oma meest armastab ja lõpuks, ehk küll
kuidagi juhusliku põhjuse tõttu ja mõttetult (nagu on mõttetult ka elanud), armastusest tema
vastu sureb, ei päästa tema inimlikku väärikust