(rühma). Optiline isomeeria · Enantiomeerid on samasuguste keemiliste omadustega, välja arvatud reaktsioonid kiraalsete molekulidega. · Enantiomeerid erinevad oma optiliselt aktiivsuselt (võimelt pöörata polariseeritud valgust). · Akiraalsetest ainetest kiraalseid aineid sünteesides saadakse enantiomeeride segu ehk ratsemaat. · Elusorganismid toodavad reeglina ainult ühte enantiomeeri. 6 Alkaanide omadused · Hargnemata ahelaga alkaanide keemis- ja sulamistemperatuurid ning aurustumisentalpiad on kõrgemad kui hargnenud ahelaga alkaanidel. Londoni jõud. · Alkaanid on keemiliselt vähereaktiivsed, kuna süsinik-süsinik ja süsinik-vesinik sidemed on piisavalt stabiilsed. Alkaanide omadused · Alkaanidele on omased oksüdeerumis- ja
e. H side on tugevaim mittekovalentne jõud elusorganismide molekulaartasandil Optiline aktiivsus on polariseeritud valguse tasapinna pööramine kas paremale (+) või vasakule (-) Optiliselt aktiivsed saavad olla molekulid, mis on asümmeetrilised Asümmeetria- ehk hiraalse tsentri moodustab α – süsinik Asümmeetria tsentrit ei ole glütsiinil Kõigil AH-tel (v.a. glütsiinil) on vähemalt üks asümmeetriline C aatom, mis annab kaks optiliselt aktiivset isomeeri (enantiomeeri). Kaks hiraalset C aatomit on isoleutsiinil ja treoniinil Organismi AH-d on kõik L-isomeerid, sest: ensüümid kui hiraalsed valgud lülitavad polüpeptiidahelasse vaid L-aminohappeid L- või D - isomeer määratakse α-aminorühma asendi järgi Füsioloogilise pH juures on AH-d tsvitterioonid (puhverdamisvõimega): aminorühm protoneeritud karboksüülrühm karboksülaataniooni vormis
kätte toorainest, kuigi enamus meetodeid kasutab ära nende lahustuvuse omadusi. Kuna taimedes on alkaloidide segu, siis eraldadakse kõigepealt segu ning seejärel eraldatakse individuaal ained. Nikotiin Nikotiin on hügroskoopne, värvitu õlijas vedelik, mis lahustub hästi alkoholis, eetris või lahjas petrooliumis, veega saab ta seguneda oma aluselises vormis vahemikus 60°C-210°C. Nikotiin on ka optiliselt aktiivne, omades kahte enantiomeeri. Looduses esinev levorotaarne vorm on füsioloogiliselt aktiivsem ja vähem toksiliselt võrreldes teise vormiga. UV-kiirguse toimel või teiste oksüdeerijatega kokkupuutudes muundub nikotiin, kas nikotiini oksiidiks, nikotiin happeks (vitamiin B3) või metüülamiiniks. Esmalt eraldatti tubaka taimest nikotiin 1828. aastal W. H. Posselt-i ja K. L. Reimanni poolt, mõlemad arvasid, et tegemist on mürgiga. Keemilise struktuuri avastasid A. Pinner ja R. Wolffensetin 1893. aastal.
annaabi.ee 
