Ehala kirjeldab järgneval joonisel siis nüüdisaegsemat enamus- ja vähemuskeelt. Nimelt nimetab ta vähemuskeeled keelteks, kelle kultuuri ja majandusliku prežtiisikeskus asub väljaspool nende kogukonna piire. Enamuskeeled seevastu on keeled, mis on täielikult isoleeritud (nt. mingid džunglikeeled) või kellel on kontakte teiste keelekeskondadega, kuid kes leiavad, et majandusliku ja kultuuri prežtiisikeskus asub nende keeleruumis. Ehk enamuskeel on keel, mille kõnelejate hoiak on enamuskeele kõnelejate hoiak ehk prežtiisikeskust nähakse oma kultuuris. Miks selleni jõudmine on tähtis? Me võime öelda, et keelevahetus ohustab just vähemuskeeli ja vähemuskeele staatus oleneb just eelnevalt räägitud punktist ehk keelehoiakute kujundamisest, mitte alati kõnelejate arvu suurusest või demograafilistest näitajatest. 4.slaid Ehala nendib, et eelmainitud teised kolm punkti on küll tähtsad ning need aitavad
Miinused, mis kaasnevad lapse kakskeelseks saamisega: · Vanemate jõupingutus, nad peavad kakskeelse lapse arengu hoolikalt ja loovalt ette valmistama. · Lapse identideedikriis. Kui laps räägib vabalt mitmes keeles, siis, kes ta on? (samas, 126.) LASTEAED Enne kakskeelse lapse lasteaeda panekut tuleb hoolega läbi mõelda kõikvõimalikud eelised ning puudused. Kui laps räägib kodus vähemuskeeles, tuleb ka laps panna vähemuskeelega lasteaeda, kuna enamuskeele saab ta nagunii igalt poolt mujalt kätte, nt mänguväljakud, meedia jne. Kui vähemuskeelset haridust anda ei ole võimalik, on riskantne laps lasteaeda panna. Kui laps vähemuskeelega puutub kokku vaid kodus, ei näe ta olulisust seda säilitada. Kaaluda võiks pigem lapse hilisemat lasteaeda minekut. Teistsugune olukord on sel juhul, kui enamuskeelt kõnelev ema tahab oma lapsele teist keelt selgeks õpetada. Osaledes koos teiste lastega mängudes ja muudes tegevustest, suudavad
valdavalt rikastava kakskeelsuse olukorrana. Esimene keel, milleks on antud juhul prestiizne enamuskeel, ei ole ohus. Seda ei asendata teise keelega, ükskõik kas uus keel on enamus- või vähemuskeel. Kodu ja/või kooli kaudu lisab laps senisele mingi uue keele ja kultuuri ning kadusid ei toimu. Erinev on olukord siis, kui vähemuskeelt kõnelevalt lapselt oodatakse, et ta omandaks kodus või sagedamini koolis teise keelena mingi enamuskeele. Eesmärk on uue (enamus-) keele saamine domineerivaks keeleks, või isegi esimese vähemuskeele väljatõrjumine. Seda käsitletakse taanduva kakskeelsusena (Baker 2005 ). 1. 2 Kakskeelse lapse kõnetegevus Ka suhteliselt hea eesti keele oskuse korral võivad lapsel tekkida suhtlemis(väljendus) raskused, kuna tal puuduvad teadmised, kujutlused. Eriti võib selline olukord tekkida erinevatest kultuuridest pärit inimeste suhtlemisel. Järgnevalt kujuneb kõneloomeprotsessis ütluse aluseks
tuleb vaadata rääkija sotsiaalse identiteedi situatsioonist sõltumise ning identiteetide kokkuleppimise seisukohalt. 46. MEIE JA TEIE – „meie“ kood on rühmasisene, informaalne suhtluskeel, „nende“ kood on rühmaväline ja formaalne suhtluskeel. „meie“ kood on ootuspärane (st alati markeerimata) valik, „nende“ kood on ootamatu, alati markeeritud valik. Vähemuskeelele üleminekuid tõlgendatakse rühma solidaarsuse näitamise märgina (we-code), enamuskeele (they-code) kasutamist tõlgendatakse võimu ja prestiiži näitamisega. 47. PRESTIIŽ – kas varjatud või varjamatu. Varjatud prestiiž on grupisisesed normid. Varjamatu ehk avalik prestiiž on keelekorraldus kehtestatud normid. Prestiiž soodustab varieeruvate keelendite püsimist pika aja jooksul. Inimesed väidavad, et nad mõistavad paremini keeli/murdeid, mis on prestiižsemad. 48. INDIVIDUAALNE MITMEKESISUS. Keeleoskusi on erisuguseid ning keeli võib osata eri viisil ja
annaabi.ee 
